Henschel Hs 126: erinevus redaktsioonide vahel

==Konstrueerimine ja saritootmineseeiatootmine==

Henschel Flugzeug-Werke AG peakonstruktor F. Nicolaus võttis uue lennuki arendamisel aluseks [[Henschel Hs 122]] luurelennuki. Põhiehituselt oli lennuk oma eellase sarnane – täismetallkonstruktsioon, pealtiivaga, jäiga konstruktsiooniga sabarattaga telikuga. Esimene prototüüp Hs 126 V1 sai jõuallikaks [[Junkers Jumo 210]] vedelikjahutusega lennukimootori ning sooritas esmalennu 1936. aasta sügisel. Kuna selle lennuomadused tellijat ei rahuldanud, siis valmis 1937. aasta kevadel veel kaks prototüüpi V2 ja V3, millede jõuallikaks oli [[BMW Bramo Fafnir 323]] A-1 9-silindriline õhkjahutusega tähtmootor. Uue mootoriga demonstreeris lennuk väga häid stardiomadusi ning kuna see võis lennata ka väikesel kiirusel, esitas Luftwaffe tellimuse lennuki saritootmiseksseeriatootmiseks.

[[1937]]. aasta juunis alustas Henschel kümne Hs 126 A-0 eelsarja lennuki ehitamist, mis anti Luftwaffele üle katsetamiseks väeosades. [[1938]]. aasta algusest algas [[BMW 132]]Dc mootoriga Hs 126 A-1 sarilennuki tootmine, mis sama aasta kevadest hakkas Luftwaffe väeosades vanemaid biplaan-luurelennukeid välja vahetama. [[1939]]. aasta suvest jõudis saritootmisseseeriatootmisse Hs 126 B-1, millel oli muutuva sammuga propeller ning veidi võimsam mootor Bramo Fafnir 323А-2 või Q-2 (900 h.-j.). Kuni [[1941]]. aasta sügiseni ehitati kokku 913 lennukit. Neist umbes pooled litsentsi alusel AGO tehases.