Kompositsioonimeetod: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Kompositsioonimeetod''' ehk '''kompositsioonitehnika''' on [[muusika]]s [[õpetus]], [[kunst]] ja [[oskus]] [[muusikaline objekt|muusikaliste objektide]] töötlemiseks, organiseerimiseks ja seostamiseks. [[Helilooja]] ehk komponist loob [[heliteos]]e ehk kompositsiooni ühe või mitme kompositsioonimeetodi abil.
 
Nii nagu muutub muusika, muutuvad ka kompositsioonimeetodid. Kui näiteks 19. sajandi helilooja tegeles selliste mõistetega nagu [[duur-moll-süsteem]], [[tonaalsus]], [[kontrapunkt]] või muusika [[takt (muusika)|takt]]ilis-[[meetrum|meetriline]] jaotus, siis 20. sajandi heliloojad on tegelnud näiteks [[elektrooniline muusika|elektrooniliste]] [[tämber|tämbrite]], [[müra]], muusika [[seriaalne meetod|seriaalse]] organiseerimise, [[muusikaline parameeter|muusikaliste parameetrite]] või minevikumuusika [[dekontruktsioon|dekonstrueerimisega]].
 
Muusika kompositsioonimeetodi ülesandeks on üldiselt tagada muusika käsitöönduslik [[kvaliteet]], [[detail]]ide ja [[tervik]]u [[sobivus]], aga ka muusika "tõesus", läbipaistvus, defineeritavus ühiskonna jaoks. Kompositsioonimeetodi sellist rolli on ka kritiseeritud. Näiteks [[Arnold Schönberg]] on pidanud uudsest kompositsioonimeetodist tähtsamaks uudset [[kõla (muusika)|kõla]]: ''"Ein neuer Klang ist ein unwillkürlich gefundenes Symbol, das den neuen Menschen ankündigt [---]"'' (Uudne kõla on tahtmatult avastatud sümbol, mis kuulutab ette uut inimest [---]) <ref>Schönberg, Arnold 1911: "Harmonielehre", Universal Edition, Wien, 1922. 479</ref>