Klassikaline tingimine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Klassikaline tingimine''' on [[õppimine|õppimise]] vorm, mis leiab aset, kui koos esinevad [[tingitus|tingitud]] [[stiimul]] ja tingimata stiimul. Klassikalise tingimise käigus seotakse eluliselt oluline
Klassikaline tingimine erineb operantsest tingimisest selle poolest, et klassikalise tingimise käigus hakkab õppija automaatselt seostama algselt neutraalseid stiimuleid tingimata vastustega, operantse tingimise käigus kujundab õppimist käitumisele saadud vastus (N: preemia või karistus). Kuigi mõlema tingimise vahel on erinevusi, on mõlema abil võimalik kujundada nii inimeste kui ka loomade käitumist soovitud suunas. Klassikaline tingimine on koos [[Operantne tingimine|operantse tingimisega]] [[Biheiviorism|biheiviorismi]] aluseks.
8. rida:
==Selgitus==
Klassikalisele tingimisele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina.
Klassikalise tingituse kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine ehk õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Näiteks hüüab alguses väikelaps kõiki loomi auadeks ning alles hiljem hakkab vahet tegema kassi ja koera vahel. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulit korrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei kutsu enam esile tingitud refleksi.
==Vaata ka==
* [[Operantne tingimine]]
* [[Tingitud maitse-eelistus]]
== Viited ==
{{Viited}}
[[Kategooria:Õppimine]]
|