Itaalia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
535. rida:
1848–1849 toimus Itaalias revolutsioon Austria ülemvõimu ja kohalike valitsejate vastu. [[Sissisõda]] juhtis [[Giuseppe Garibaldi]]. Austria väed surusid ülestõusud 1849. aasta sügiseks maha. Itaalia rahvuslased eesotsas Sardiinia kuningriigiga sõlmisid seejärel liidu Prantsusmaa keisri [[Napoleon III]]-ga, kes soovis Austria võimu vähendada. Itaalia ühendajate liidriks sai Sardiinia peaminister ja hea diplomaat [[Camillo Benso di Cavour]]. 1859–1860 vallutasid sardiinlased koos prantslastega Lombardia ja Kesk-Itaalia hertsogiriigid. Giuseppe Garibaldi hõivas 1860. aastal vabatahtlikega [[Bourbonid]]elt [[Mõlema Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia]]. Kõik vallutatud väikeriigid liideti Sardiinia kuningriigiga. Ühendatud riigi parlament kuulutas 1861. aastal [[Torino]]s välja [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriigi]], mille kuningaks sai [[Vittorio Emanuele II]].<ref name="entsyklopeedia-ajalugu" /> Vastutasuks sõjalise abi eest loovutas Itaalia 1860. aastal Prantsusmaale [[Savoia hertsogkond|Savoia hertsogkonna]] ja [[Nice|Nice krahvkonna]]<ref name="historyworld-lk5" />. [[Austria-Preisi sõda|Austria-Preisi sõja]] (1866) tulemusena liideti Itaaliaga Veneetsia. [[Itaalia ühinemine|Itaalia ühendamine]] lõppes 1870. aastal Rooma hõivamisega.<ref name="entsyklopeedia-ajalugu" />
 
19. sajandi lõpus püüdis [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriik]] oma majanduslikku ja poliitilist olukorda parandada [[koloonia|asumaade]] hõivamisega. 1889–1890 vallutas Itaalia [[Somaalia]] ida- ja lõunaosa ning 1890. aastal [[Eritrea]]. 1895–1896 peetud sõdades sai Itaalia Etioopas kaotuse osaliseks. Kuni [[esimene maailmasõda|I maailmasõja]] alguseni oli Itaalia valdavalt põllumajandusele orienteeritud maa, kus oli suur [[tööpuudus]]. Ebaõnnestunud koloniaalpoliitika tõttu halvenes riigi majandus, põhjustades [[mäss]]ude puhkemist. Aastal 1900 tapsid kuningas [[Umberto I]] [[anarhistid]]. 1911–1912 vallutasid itaallased [[Osmanite riik|Osmanite riigilt]] tänapäevase Liibüa alad. Esimese maailmasõja alguses veel [[Kolmikliit (1882)|Kolmikliitu]] kuulunud Itaalia astus 1915. aastal sõtta hoopis [[Antant|Antandi]] poolel. Maailmasõjas raskeid kaotusi kandnud Itaalia sai pärast sõja lõppu endale [[Lõuna-Tirool]]i, [[Gorizia]], [[Istria]] ja [[Trieste]]. Riigi halb majanduslik olukord aitas 1922. aastal [[Benito Mussolini]] juhitavatel [[fašism|fašistid]]el võimule tulla. 1935–1936 anastasid itaallased Etioopia, aitasid 1936–1939 [[Francisco Franco|Franco]]l võita [[Hispaania kodusõda]] ja okupeerisid 1939 [[Albaania]]. [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] osales Itaalia kuni 1943. aastani [[teljeriigid|teljeriikide]] poolel. Itaalia armee võttis osa lahingutegevusest nii [[Balkan]]il, [[Põhja-Aafrika]]s kui ka [[Idarinne (Teine maailmasõda)|idarindel]]. 1943 sõlmis Itaalia Sitsiiliasse tunginud liitlasvägedega [[vaherahu]] (Mussolini kõrvaldati võimult) ja kuulutas Saksamaale sõja. Sakslased okupeerisid sama aasta lõpus Põhja- ja Kesk-Itaalia. Sakslased tõrjuti Itaaliast lõplikult välja 1945. aasta aprillis.<ref name="entsyklopeedia-ajalugu" />
 
Teise maailmasõja järel 1946. aastal riigikorra küsimuses korraldatud referendumil pooldas 54% osavõtnutest vabariiki (ülejäänud [[monarhia]]t).<ref name="elezionistorico" /><ref name="destinorepublicano" /> Itaalia Põhiseaduslik Assamblee võttis 1947. aasta 27. detsembril vastu uue [[põhiseadus]]e, mis kehtestas parlamentaarse demokraatia. Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1948.<ref name="canestrinilex" /> [[Pariisi konverents]]il vastu võetud lepingute järgi pidi Itaalia loovutama Kreekale [[Dodekaneesid]], [[Jugoslaavia]]le [[Dalmaatsia]] rannikualad ja Prantsusmaale mõne väiksema piiriala. Riik kaotas Aafrikas olevad Liibüa ja Eritrea kolooniad, Somaalia jäi 1960. aastani Itaalia hooldusaluseks territooriumiks.<ref name="entsyklopeedia-ajalugu" />