Erinevus lehekülje "Apostlite teod" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 414 baiti ,  2 aasta eest
Toim
(Toim)
{{Uue Testamendi raamatud}}
[[Pilt:Codex laudianus.jpg|pisi|"Apostlite teod" 15:22–24 [[7. sajand]]ist pärinevas "[[Codex Laudianus]]es", kus kõrvuti tulpades on [[ladina keel|ladinakeelne]] ja [[kreeka keel|kreekakeelne]] tekst]]
"'''Apostlite teod'''" (ka "Apostlite tegude raamat"; [[kreeka keel]]es ''Πράξεις τῶν Ἀποστόλων'', ''Práxeis tôn Apostólōn''; [[ladina keel]]es ''Acta Apostolorum''; lühend '''Ap''') on [[Piibel|Piibli]] [[Uus Testament|Uue Testamendi]] viies raamat, mis kirjeldab [[Jeesus]]e [[apostel|jüngrite]] tegevust pärast tema surma.
 
Sellele eelneb [[Johannese evangeelium]] ja järgneb [[Pauluse kiri roomlastele]]. Uues Testamendis on salmide arvult mahukamad veel [[Luuka evangeelium]] ja [[Matteuse evangeelium]]. Apostlite tegude raamatus on kirjeldatud, kuidas [[ristiusk]] levis peale Jeesuse hukkamist [[Rooma keisririik|Rooma keisririigis]] ning jõudis ka tolle aja maailma keskusesse [[Rooma]] linna. Raamat on kirjutatud [[koinee]]s.
 
==Pealkiri==
Raamatut nimetatakse kreeka keeles ''Πράξεις τῶν Ἀποστόλων'' (Práxeis tôn Apostólōn), [[Vulgata]]s ladina keeles aga ''Acta Apostolorum''. Vanas kirikus on Apostlite tegude raamatut tuntud ka teiste nimede all. Näiteks [[Ireneus]] nimetab seda ''Lucae de apostolis testificatio'' ning [[Tertullianus]] ''Commentarius Lucae''. OnTeoloogid arvatudon arvanud, et teos oli kõige vanemal ajal ilma pealkirjata.<ref>Lohse, E. Lohse. (1994). Lk 133.</ref> Mõned teoloogid on arvanud, et algselt oliolid [[Luuka evangeelium]] ja Apostlite tegude raamat tegelikult üks teos.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 14–15.</ref> See hüpotees lubab oletada, et nad kandsid ühist nime. Antiikajal oli üpris levinud praxeis-kirjandus, mis esitas silmapaistvate meeste, ntnagu [[Herakles]]e, ja [[Aleksander Suur]]e jt tegude kirjeldusi romaanilaadsel kujul.<ref>Lohse, E. Lohse (1994). Lk 132.</ref> Tuleb muidugi tõdeda, et Apostlite tegude raamat ei räägi sugugi mitte kõigi apostlite tegudest ja elust, vaid keskendub [[Peetrus]]ele (ptkAp 1–12) ja seejärel [[Paulus]]ele (ptkAp 13–28).
 
==AutorsusAutorlus==
Apostlite tegude raamatu autoriks peetakse traditsiooni järgi Luuka evangeeliumi autorit [[Luukas]]t, apostel Pauluse ihuarsti, keda on mainitud [[Pauluse kiri koloslastele|Pauluse kirjas koloslastele]].<ref> Kl 4: 14</ref> Raamatus endas pole autorit mainitud, kuid on märgitud, et tegu on esimesele raamatule kirjutatud järjega.
 
Osa tänapäeva teolooge ja piibliuurijaid usuvad, et teos oli tõepoolest Luuka kirjutatud, osa arvavad tekstianalüüsi alusel, et autoriks on keegi tundmatu ja anonüümne autor. Üldiselt arvatakse, et autor oli [[koinee]]d kõnelev mittejuut, kes kirjutas mittejuutidest kristlastele.
 
Šoti piibliteadlane [[I. Horward Marshall (1934–2015)]], kes spetsialiseerus just Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu uurimisele, kaitseb evangelist Luuka autorsuse teooriat. Ta argumenteerib, et raamatus on osa teksti mitmuse esimeses isikus (meie) kirjutatud, mis viitab, et autor oli Pauluse reisidel kaasas (seda nn „meie“ vormi on seatud tegelikult kahtluse alla ning allpool käsitleme ka seda). Marshall lisabviitab veel,autorsuse et on olemas lai raamatuväline algkiriklik pärimus, mis omistab autorluse justomistamisel Luukale. Eriti tuleks välja tuua kirikuisa IreneuseIreneusele, kes mainib umbes aastal [[180]], et Luukas on kolmanda evangeeliumi ja Apostlite tegude autor.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 39.</ref>
Luuka autorsust toetavad ka britid Robin Keeley ja Mary Batchelor. Nad mõlemad mainivad ka „meie“ vormi kui tõestust, et Luukas oli Paulusega kaasas ja kirjutas hiljem kõik üles.<ref name="batchelor138">Batchelor, M. (1998). Lk 138.</ref><ref name="keeley102">Keeley, R. (1996). Piibli entsüklopeedia. Tallinn: OÜ Eesti Raamat. Lk 102.</ref> Soome teoloog Erkki Koskenniemi väidab, et me ei saa kindlalt teada, et evangeeliumi ja Apostlite teod kirjutas just armas arst Luukas, keda Paulus mainib kirjas koloslastele, kuid ta lisab, et autor tundis väga hästi Jeesuse elu ja algkirikus toimunud sündmusi.<ref>Koskenniemi, E. (1996). Lk 22.</ref>
 
Luuka autorsust toetavad ka britidteoloogid [[Robin Keeley]] ja [[Mary Batchelor]]. Nad mõlemad mainivad ka „meie“"meie" vormi kui tõestust, et Luukas oli Paulusega kaasas ja kirjutas hiljem kõik üles.<ref name="batchelor138">Batchelor, M. Batchelor. (1998). Lk 138.</ref><ref name="keeley102">Keeley, R. Keeley. (1996). "Piibli entsüklopeedia". Tallinn: OÜ Eesti Raamat. Lk 102.</ref> Soome teoloog [[Erkki Koskenniemi]] väidab, et me ei saa kindlalt teada, et evangeeliumi ja Apostlite teod kirjutas just armas arst Luukas, keda Paulus mainib kirjas koloslastele, kuid ta lisab, et autor tundis väga hästi Jeesuse elu ja algkirikus toimunud sündmusi.<ref>Koskenniemi, E. (1996). Lk 22.</ref>
Saksa vaimulik ja teoloog Eduard Lohse lükkab ümber Luuka autorsuse. Ta põhjendab seda sellega, et Apostlite teod räägivad väga vähe apostel Pauluse teoloogiast, mis tuleb nii rikkalikult välja tema kirjades. Seega ei saa Apostlite tegude autor olla Pauluse reisikaaslane, kes pidi teda väga hästi tundma.<ref name="lohse136">Lohse, E (1994). Lk 136.</ref> Sama probleemi toob välja ka Marshall, kes vaatamata sellele jääb Luuka autorsusele kindlaks. Marshall peab siiski nentima, et Luuka teadmatus Pauluse kirjadest on veider. Ta ise pakub lahendusena välja, et Luukast ei huvitanud Pauluse koguduste siseprobleemid.<ref name="horward43">Marshall Horward, I. (2011). Lk 43.</ref>
 
Saksa [[vaimulik]] ja teoloog [[Eduard Lohse]] lükkab ümber Luuka autorsuse ümber. Ta põhjendab seda sellega, et Apostlite teod räägivad väga vähe apostel Pauluse teoloogiast, mis tuleb nii rikkalikult välja tema kirjades. Seega ei saa Apostlite tegude autor olla Pauluse reisikaaslane, kes pidi teda väga hästi tundma.<ref name="lohse136">Lohse, E. Lohse. (1994). Lk 136.</ref> Sama probleemi toob välja ka Marshall, kes vaatamata sellele jääb Luuka autorsusele kindlaks. Marshall peab siiski nentima, et Luuka teadmatus Pauluse kirjadest on veider. Ta ise pakub lahendusena välja, et Luukast ei huvitanud Pauluse koguduste siseprobleemid.<ref name="horward43">I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 43.</ref>
Eraldi tasub välja tuua nn „meie“ vormi küsimuse. Teatavasti on teoses lõike, kus kirjutaja hakkab ootamatult kõnelema „meist“, mitte „nendest“. Marshall, Keeley ja Batchelor arvavad, et nendel hetkedel liitus Luukas Pauluse ja tema kaaslastega ning kuna ta ise kirjeldab sündmusi, siis ta jättiski ka enda sisse.<ref>Marshall Horward, I. (2011). Lk 39</ref><ref name="batchelor138"/><ref name="keeley102"/> Saksa teoloogiaprofessor Eckhard Plümacher oli sellise variandi suhtes kriitiline. Ta tõi esile, et antiikkirjanduses kasutati palju võtet, kus kirjelduses mindi üle „meie“ vormile, et anda tekstile ilmekust. Plümacher arvab, et autor kasutab „meie“ vormi, et rõhutada ennast kui paljureisinud meest.<ref name="lohse131">Lohse, E (1994). Lk 131.</ref> Oluline on välja tuua, et „meie“ vormis koostatud lõigud ei erine keeleliselt ja stiili poolest teose muudest osadest. See lubab oletada, et olenemata sellest, kas autor on Luukas või mitte, on kogu raamatul üks autor.<ref name="lohse131"/>
 
Eraldi tasub välja tuua nn „meie“ "meie"-vormi küsimuse. TeatavastiRaamatus on teoses lõike, kus kirjutaja hakkab ootamatult kõnelema „meist“"meist", mitte „nendest“"nendest". Marshall, Keeley ja Batchelor arvavad, et nendel hetkedel liitus Luukas Pauluse ja tema kaaslastega ning kuna ta ise kirjeldab sündmusi, siis ta jättiski ka enda sisse.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 39</ref><ref name="batchelor138"/><ref name="keeley102"/> Saksa teoloogiaprofessor [[Eckhard Plümacher]] oli sellise variandi suhtes kriitiline. Ta tõi esile, et antiikkirjanduses kasutati palju võtet, kus kirjelduses mindi üle „meie“ "meie"-vormile, et anda tekstile ilmekust. Plümacher arvab, et autor kasutab „meie“ "meie"-vormi, et rõhutada ennast kui paljureisinud meest.<ref name="lohse131">Lohse, E. Lohse. (1994). Lk 131.</ref> Oluline on välja tuua, et „meie“ "meie"-vormis koostatud lõigud ei erine keeleliselt ja stiili poolest teose muudest osadest. See lubab oletada, et olenemata sellest, kas autor on Luukas või mitte, on kogu raamatul üks autor.<ref name="lohse131"/>
 
==Tekkelugu==
Raamat on kirjutatud kirja vormis, mis on läkitatud Teofilosele, keda mainitakse sissejuhatuses<ref>Ap 1:1</ref>. Teofilos tähendab tõlkes „Jumala"Jumala sõber." Teofilose isik ei ole täpselt teada ning uurijate seas on sel teemal eriarvamused. Mõned pakuvad, et tegemist oli tähtsa Rooma riigitegelasega, kes oli pöördunud ristiusku.<ref name="batchelor129">Batchelor, M. Batchelor. (1998). Lk 129.</ref> Metodismi[[Metodism]]i rajaja [[John Wesley]] pakkus, et Teofilos oli kõrgest soost [[Aleksandria]] juut.<ref>John Wesley,. "Notes on The Gospel According to St Luke, 1:3".</ref> Igatahes arvab enamik tänapäeva teolooge ja piibliuurijaid, et Teofilos ei ole lihtsalt sümboolne nimi, vaid keegi päris isik. Marshall võttis Teofilose isiku kohta käivad väited kokku öeldes, et kahtlemata on tegemist päris isikuga. Ta lisab, et Teofilos oli ilmselt juba kristlane ning Luukas kirjutas oma raamatu talle ja temasugustele, et neil oleks usaldusväärne jutustus ristiusu algusest.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 50.</ref>
 
Apostlite tegude raamatu täpne kirjutamisaeg pole samuti teada. Soome teoloog [[Leif Nummela]] pakub kirjutamisajaks vahemikku 66–68[[66]]–[[68]] pKr.<ref>Nummela, L. Nummela. (2016). "Piibli punane niit." Tallinn: EELK Misjonikeskus. Lk 176.</ref> Marshall toetab teise šoti piibliuurija F.F. Bruce´'i dateeringut aastale [[70]].<ref name="horward43"/> Koskenniemi arvab, et raamat kirjutati umbes aastal [[80]].<ref>Koskenniemi, E. Koskenniemi. (1996). Lk 32.</ref> Keeley üldistab, öeldes, et Apostlite teod kirjutati vahemikus 60–80[[60]]–80.<ref name="keeley102"/> Talle sekundeerib kaasmaalane Batchelor, kes pakub aastaid 70–80, kuid ei välista 60ndaid60.-ndaid.<ref name="batchelor129"/>
 
On ka palju radikaalsemaid seisukohti, mis dateerivad teose I[[1. sajandisajand]]i lõppu või isegi II[[2. sajandisajand]]i esimesse poolde. Saksa evangeelne teoloog [[Günther Klein]] arvas, et raamat tekkiskoostati aastatel 120–130[[120]]–[[130]] ning kuulus Markioni[[Markion]]i vastaste teoste hulka.<ref name="lohse136"/> Teine sakslane [[Hans Conzelmann]] lükkab selle siiski ümber, väitesväidab, et Apostlite teod ei tunne veel väljakujunenud vanakatoliku kirikut ning seal ei leidu apostlite suktsessiooni mõistet. Seetõttu jääb teose valmimisaeg pigem I1. sajandi lõppu.<ref name="lohse136"/>
Marshall toob välja kolm tegurit, millest sõltub otsus Apostlite tegude kirjutamise aja kohta. Esiteks, Luuka-Apostlite tegude suhe teiste kirjutistega. Siin on eriti oluline suhe Markuse evangeeliumiga, mida suurem osa piibliuurijatest peab tänapäeval kõige vanemaks evangeeliumiks. Teiseks, teose kirjutamise ja apostel Pauluse surma vahekord. Teatavasti Pauluse surma raamatus ei mainita. Kolmandaks, autori vaatenurga küsimus. On täiesti ilmselge, et Apostlite tegude autor ei esita lihtsalt sündmuste kroonikat, vaid on oma loo hoolikalt läbi mõelnud ja vormistanud. See tähendab mingit ajalist distantsi päris sündmustega.<ref>Marshall Horward, I. (2011). Lk 41–42.</ref> Marshall lisab viimase juurde, et need kes arvavad, et autor esitab Paulusest ja tema tegevusest täiesti eksliku pildi, dateerivad teose muidugi võimalikult hiliseks.<ref name="horward43"/> Nagu näeme, ei valitse raamatu vanuse osas erialateadlaste vahel konsensust.
 
Marshall toob välja kolm tegurit, millest sõltub otsus Apostlite tegude kirjutamise aja kohta:
Apostlite tegude raamatu päritolu ja kirjutamise koht on teadmata. Siiski valitseb siin suur üksmeel piibliuurijate ning teoloogide vahel, et teos on pärit just hellenistlikust ehk paganlikust kristlusest. Marshall pakub välja kolm kohta, kus teos võidi kirjutada. Esimene neist on Antiookia, mida traditsioon seostab Luukaga. Teine kandidaat on Rooma, kus jõuab teoses tegevus lõpule. Kolmas võimalus on Efesos, kuna selle linna vastu tuntakse raamatus suurt huvi. Marshall peab siiski kokkuvõtteks tõdema, et kõik need variandid on hüpoteetilised ja kindlat päritolu me ei tea.<ref>Marshall Horward, I. (2011). Lk 44.</ref>
 
*Luuka-Apostlite tegude suhe teiste Uue Testamendi kirjutistega. Siin on eriti oluline suhe Markuse evangeeliumiga, mida suurem osa piibliuurijatest peab tänapäeval kõige vanemaks evangeeliumiks.
*teose kirjutamise ja apostel Pauluse surma vahekord. Teatavasti Pauluse surma raamatus ei mainita.
Marshall toob välja kolm tegurit, millest sõltub otsus Apostlite tegude kirjutamise aja kohta. Esiteks, Luuka-Apostlite tegude suhe teiste kirjutistega. Siin on eriti oluline suhe Markuse evangeeliumiga, mida suurem osa piibliuurijatest peab tänapäeval kõige vanemaks evangeeliumiks. Teiseks, teose kirjutamise ja apostel Pauluse surma vahekord. Teatavasti Pauluse surma raamatus ei mainita. Kolmandaks, *autori vaatenurga küsimus. On täiesti ilmselge, et Apostlite tegude autor ei esita lihtsalt sündmuste kroonikat, vaid on oma loo hoolikalt läbi mõelnud ja vormistanud. See tähendab mingit ajalist distantsi päris sündmustega.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 41–42.</ref> Marshall lisab viimase juurde, et need kes arvavad, et autor esitab Paulusest ja tema tegevusest täiesti eksliku pildi, dateerivad teose muidugi võimalikult hiliseks.<ref name="horward43"/> Nagu näeme, ei valitse raamatu vanuse osas erialateadlaste vahel konsensust.
 
Apostlite tegude raamatu päritolu ja kirjutamise koht on teadmata. Siiski valitseb siin suur üksmeel piibliuurijate ning teoloogide vahel, et teos on pärit just hellenistlikust ehk paganlikust kristlusest. Marshall pakub välja kolm kohta, kus teos võidi kirjutada. Esimene neist on: Antiookia, mida traditsioon seostab Luukaga. Teine kandidaat on; Rooma, kus jõuab teoses tegevus lõpule. Kolmas võimalus on; Efesos, kuna selle linna vastu tuntakse raamatus suurt huvi. Marshall peab siiski kokkuvõtteks tõdema, et kõik need variandid on hüpoteetilised ja kindlat päritolukirjutamise measukohta ei teateata.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 44.</ref>
 
==Ajalooline väärtus==
Apostlite tegude raamatu ajaloolise väärtuse osas on uurijad eriarvamusel. Paljuski sõltub arvamus sellest, kas uurija liigitab ennast konservatiivseks või liberaalseks. Seetõttu on raamatu ajalooline väärtus teoloogi silmis seotud ka eelnevate küsimustega Luuka autorlusest ja teksti kirjutamise ajast.
 
Eesti teoloogidest kaitseb Apostlite tegude raamatu ajaloolist väärtust [[Arne Hiob]]. Ta selgitab, et enne [[18. sajandisajand]]i lõppu ei seadnud keegi Luuka autorlust kahtluse alla. Esimesena tegi seda [[Johann Salomo Semler]]. Kaitstes Luuka autorlust ja tema teoste tõepärasust toetub Hiob USA piibliuurijatele Donald A. Carsonile ja Douglas J. Moole. Viimased kaks on esile toonud, et meilsiiani puudub tõendusmaterjal, etnagu oleks teos oleks kunagi ringlenud ilma, et Luuka kui autori nimi sellega seotud poleks. Ka II2.-IV4. sajandi kirikuisad on täiesti ühel meelel, et teose autoriks on Luukas. Hiobi Hiobarvates lisab,ei etsaa Apostlite tegude raamat ei saaolla kirjutatud olla palju pärastpeale aastat [[62]], mil Paulus vabanes kirikuisade teatel Rooma vangistusest. Põhjuseid on mitmeid, ühest küljest ei tunne Luukas veel juba varakult levima hakanud Pauluse kirju. Lisaks esitleb ta juutlust lubatud religioonina (mis ei oleks mõeldav peale juudiJuudi sõja algust [[66]]. aastal), ei maini keiser [[Nero]] aegset tagakiusamist (aastal [[64]]) ja kirjeldab Pauluse laevahukku (Ap 27:1–28:16) väga detailselt, mis osutab sündmuse värskusele.<ref>Hiob, A. Hiob. (2015). "Piibel usu ja teaduse vahel." Tallinn: Allika. Lk 117.</ref>
Teose ajaloolisust kaitseb ka Marshall. Ta toob esile, tsiteerides Briti arheoloogi Sir William Ramsayt, et kuigi Luuka kirjelduses on pisivigu, siis enamalt jaolt kirjeldab ta väga detailselt ja tõetruult I sajandi Rooma eluolustikku.<ref>Marshall Horward, I. (2011). Lk 31–32.</ref> Marshall kirjutab ka, et erinevused Luuka ja Pauluse endi kirjade vahel ei ole piisavad, et tõendada Luuka ebausaldusväärsust.<ref>Marshall Horward, I. (2011). lk 38</ref> USA apologeet Josh McDowell on samuti toetunud britt Ramsayle, et rõhutada Luuka ajaloolist täpsust. McDowell kirjutab, et Ramsay jõudis peale pikki uurimistöid tulemuseni, et Luukas on täpne ja esmaklassiline ajaloolane. Ühtlasi järeldas ta, et Apostlite tegude raamat pidi olema kirjutatud kusagil I sajandi keskpaigas.<ref>McDowell, J. (2012). Rohkem kui puusepp. Tallinn: MTÜ Agape Eesti. Lk 77–78.</ref>
 
Teose ajaloolisust kaitseb ka Marshall. Ta toob esile, tsiteerides Briti arheoloogi Sir [[William RamsaytRamsay]]t, et kuigi Luuka kirjelduses on pisivigu, siis enamalt jaolt kirjeldab ta väga detailselt ja tõetruult I1. sajandi Rooma eluolustikkuolustikku.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 31–32.</ref> Marshall kirjutab ka, et erinevused Luuka ja Pauluse endi kirjade vahel ei ole piisavad, et tõendada Luuka ebausaldusväärsust.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). lk 38</ref> USA apologeet Josh McDowell on samuti toetunud britt Ramsayle, et rõhutada Luuka ajaloolist täpsust. McDowell kirjutab, et Ramsay jõudis peale pikki uurimistöid tulemuseni, et Luukas on täpne ja esmaklassiline ajaloolane. Ühtlasi järeldas ta, et Apostlite tegude raamat pidi olema kirjutatud kusagil I1. sajandi keskpaigas.<ref>McDowell, J. McDowell. (2012). "Rohkem kui puusepp." Tallinn: MTÜ Agape Eesti. Lk 77–78.</ref>
Apostlite tegude raamatu ajaloolisusesse kriitiliselt suhtuv vool sai alguse üldise piiblikriitika tekkimise ja arenguga 18. sajandil. Hiob mainis eelnevalt Semleri nime, kellel on siin tähtis roll mängida. 19. sajandil jätkas Semleri kriitikat Apostlite tegude suhtes Saksamaal nn Tübingeni koolkond, kes pidas teost katseks siluda konflikte Peetruse ja Pauluse vahel, mis väidetavalt domineerisid algkoguduses. 20. sajandil jätkus saksa teoloogias kriitika Luuka ajaloolisuse kohta. Tähtsat rolli mängisid siin M. Dibelius, H. Conzelmann ja E. Haenchen, kes kõik arvasid, et Apostlite tegude autor on konstrueerinud oma jutustuse, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Selline kriitiline suhtumine Apostlite tegudesse on ka hetkel valitsev Mandri-Euroopa teoloogias.<ref>Marshall Horward, I. (2011). Lk 30–31.</ref> Kuigi on ka eriarvamusi: tänapäeval on näiteks saksa teoloog M. Hengel kaitsnud Luuka ajaloolist täpsust.<ref>Marshall Horward, I. (2011). Lk 31.</ref>
 
Kriitilise koolkonna argumendid on mitmesugused. Tuuakse esile, et Apostlite tegude raamatus on mitmed vastuolud Pauluse enda sõnadega kirjas gaalatlastelele (mida peetakse peaaegu kindlalt Pauluse enda kirjaks). Epistlis kirjeldab Paulus oma pöördumist lühisõnaliselt ja mainib, et ta külastas Jeruusalemma ainult paar korda. Apostlite tegudes on Pauluse pöördumisel väga suur tähelepanu ning apostel külastab mitmeid kordi Jeruusalemmma. Vastuolu nähakse ka Apostlite tegudes kirjeldatud apostlite kontsiilil vastu võetud otsustes, mis puudutasid paganakristlasi, ning Pauluse sõnades, et Jeruusalemma autoriteedid ei lisanud talle enam midagi juurde. Lisaks ei ole Apostlite tegudes näha jälgi Pauluse teoloogiast ning kirjadest. Samuti tuuakse Vana Testamendi tsitaadid Septuaginta järgi, mis tähendab, et need ei pärine vanast traditsioonist, mis ulatuks tagasi Palestiina kristlaskonna algusesse. Seega ei esita Apostlite tegude raamat ajalooliselt täpset pilti, vaid on jutustus, mis toetub kujutlustele, mis valitsesid kiriku algusaja kohta, kui teos kirjutati.<ref>Lohse, E (1994). Lk 134–136.</ref>
Apostlite tegude raamatu ajaloolisusesse kriitiliselt suhtuv vool sai alguse üldise piiblikriitika tekkimise ja arenguga 18. sajandil. Hiob mainis eelnevalt Semleri nime, kellel on siin tähtis roll mängida. 19. sajandil jätkas Semleri kriitikat Apostlite tegude suhtes Saksamaal nn Tübingeni koolkond, kes pidas teost katseks siluda konflikte Peetruse ja Pauluse vahel, mis väidetavalt domineerisid algkoguduses. [[20. sajandilsajand]]il jätkus saksa teoloogias kriitika Luuka ajaloolisuse kohta. Tähtsat rolli mängisid siin M.[[Martin Dibelius]], H.[[Hans Conzelmann]] ja E.[[Ernst Haenchen]], kes kõik arvasid, et Apostlite tegude autor on konstrueerinud oma jutustuse, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Selline kriitiline suhtumine Apostlite tegudesse on ka hetkel valitsev Mandri-Euroopa teoloogias.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 30–31.</ref> Kuigi on ka eriarvamusi: tänapäeval on näiteks saksa teoloog M.[[Martin Hengel]] kaitsnud Luuka ajaloolist täpsust.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 31.</ref>
 
Kriitilise koolkonna argumendid on mitmesugused. Tuuakse esile, et: Apostlite tegude raamatus on mitmed vastuolud Pauluse enda sõnadega kirjas gaalatlastelele (mida peetakse peaaegu kindlalt Pauluse enda kirjaks). EpistlisKirjas kirjeldab Paulus oma pöördumist lühisõnaliselt ja mainib, et ta külastas Jeruusalemma[[Jeruusalemm]]a ainult paar korda. Apostlite tegudes on Pauluse pöördumisel väga suur tähelepanu ning apostel külastab mitmeid kordi Jeruusalemmma. Vastuolu nähakse ka Apostlite tegudes kirjeldatud apostlite kontsiilil vastu võetud otsustes, mis puudutasid paganakristlasi, ning Pauluse sõnades, et Jeruusalemma autoriteedid ei lisanud talle enam midagi juurde. Lisaks ei ole Apostlite tegudestegude raamatus näha jälgi Pauluse teoloogiast ning kirjadest. Samuti tuuakse Vana Testamendi tsitaadid Septuaginta järgi, mis tähendab, et need ei pärine vanast traditsioonist, mis ulatuks tagasi Palestiina kristlaskonna algusesse. Seega ei esita Apostlite tegude raamat ajalooliselt täpset pilti, vaid on jutustus, mis toetub kujutlustele, mis valitsesid kiriku algusaja kohta, kui teos kirjutati.<ref>Lohse, E. Lohse. (1994). Lk 134–136.</ref>
 
==Apostlite tegude raamatu peateemad==
Keeley kirjutab, et Apostlite tegude raamatus kordub mõte, et ristiusk ei kujuta endast ohtu Rooma võimule: mässusid põhjustavad juudalased või teised kristlaste vastased. Ristiusus on tegelikult täitunud tõeline judaism ja roomlased peaksid seda sellisena nägema. Ta lisab, et üheks peateemaks on kindlasti ka see, et Püha Vaimu vägi tegi võimalikuks kristluse leviku.<ref name="keeley102"/> Seda viimast rõhutavad paljud autoridteoloogid.
 
Koskenniemi ütleb,arvates etrõhutatakse Apostlite tegudes rõhutatakse evangeeliumi väge. Pidevalt varitsevad ohud ja takistused, kuid vaatamata sellele ei jää kristlik kuulutus seisma. Väga oluline on ka paganamisjon. Siin jääb kõlama mõte, et Jumala oma rahvas hülgas Tema poja, kuid paganad võtavad evangeeliumi vastu. Ja tööriistaks, kes viib evangeeliumi paganatele, saab Paulus. Eriti tuleb tähele panna, et Apostlite teod lõppevad sellega, kuidas Paulus jõuab Rooma, mis oli tol ajal kogu maailma pealinn ja keskus. See on evangeeliumi võidukäik, harimata kalurid olid saanud ülesandeks vallutada maailm kristlikule sõnumile ning nüüd oli kogudusi kõikjal, ka Roomas.<ref>Koskenniemi, E. Koskenniemi. (1996). Lk 33.</ref>
Nummela toob välja, et teoses on oluline teema ka see, et Jeesuses täitusid Vana Testamendist pärit ettekuulutused, mis rääkisid messiast. Neid kirjakohti, mis sellest räägivad, on teoses kokku rohkem kui 20.<ref>Nummela, L. (2016). Piibli punane niit. Tallinn: EELK Misjonikeskus. Lk 190.</ref>
 
Marshall lisab kõigele eelnevale veel selle, et raamatus üritatakse anda pilti algkoguduse elust. Luukas tahab kahtlemata tuua algkogudust juhatuseks ja eeskujuks järeltulevatele põlvedele. Ta rõhutab Pühas Vaimus olevat ühtsust, mis väljendub osaduses, ühisvaras, ühises nõupidamises jne.<ref>Marshall Horward, I. (2011). Lk 27–28.</ref>
Nummela toob välja, et teoses on oluline teema ka see, et Jeesuses täitusid Vana Testamendist pärit ettekuulutused, mis rääkisid messiast. Neid kirjakohti, mis sellest räägivad, on teoses kokku rohkem kui 20.<ref>Nummela, L. Nummela. (2016). "Piibli punane niit." Tallinn: EELK Misjonikeskus. Lk 190.</ref>
 
Marshall lisab kõigele eelnevale veel selle, et raamatus üritatakse anda pilti algkoguduse elust. Luukas tahab kahtlemata tuua algkogudust juhatuseks ja eeskujuks järeltulevatele põlvedele. Ta rõhutab Pühas Vaimus olevat ühtsust, mis väljendub osaduses, ühisvaras, ühises nõupidamises jne.<ref>I. Marshall Horward, I. (2011). Lk 27–28.</ref>
 
==Ülesehitus==
Apostlite tegude raamat koosneb 28 peatükist, mis jagunevad 1006 salmiks. Raamatu jagas peatükkideks [[kardinal]] [[Stephen Langton]] [[13. sajandilsajand]]il ja salmideks [[Robert Estienne]] [[1551]].
 
*'''Sissejuhatus: Püha Vaimu ootamine''', peatükk 1
**Jeesus võetakse jüngrite keskelt, 1: 1–11
**Juudas Iskarioti asendamine, 1:12–26
*'''1.Esimene osa: Evangeelium Jeruusalemmas''', 2:1–8:3
**Nelipüha, 2:1–42
**Põgus pilk esimestele usklikele, 2:32–47
**Varakiriku elu 4:32–6:7
**Stefanose kinnivõtmine, kohus ja surmamine, 6:8–8:3
*'''2.Teine osa: Evangeelium levib Palestiinas''', 8:4–9:31
**Evangeelium Samaarias, 8:5–25
**Filippus ja Etioopia kojaülem, 8:26–40
**Sauluse pöördumine ja side kiriku juhtidega, 9.
*'''3.Kolmas osa: Peetrus avab tee misjonile paganate seas''', 9:32–12:34
**Peetrus Lüüdas ja Joppes, 9:32–12:34
**Peetruse nägemus ja selle tagajärjed, 10:1–11:18
**Kristlased Antiookias, 11:19–30
**Heroodes vaenab kristlasi, 12:1–24
*'''4.Neljas osa: Paulus viib evangeeliumi Rooma keisririiki''', 13–28
**Esimene misjonireis: Paulus ja Barnabas, 13–14
**Kristlaste nõukogu Jeruusalemmas, 15:1–35
 
== Kirjandus ==
*Batchelor, M. Batchelor. (1998). "Piiblit avades." Tallinn: Eesti Piibliselts.
*Koskenniemi, E. Koskenniemi. (1996). "Piiblivõti." Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjandus- ja pressiosakond.
*Lohse, E. Lohse, tõlkinud [[Kalle Kasemaa]]. (1994). "Uue Testamendi tekkelugu." Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus.
*I. Marshall Horward, I. (2011). "Apostlite teod." Tallinn: Logos.
*[[I. Horward Marshall]]: "Apostlite teod." MTÜ Allika, 2012.
*[[Ellen Gould White]]: "Apostlite teod." 2000.