Redaktsioon: 1. juuni 2018, kell 21:33 redigeeri Pelmeen10 (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 41 770 muudatust P HC: lisatud Kategooria:Hävituslennukid ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 3. juuli 2018, kell 21:23 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 802 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
43. rida: == Arendus == Enamus F-20-e arendusest tehti [[Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium\|Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi]] projektis "FX". Seal otsiti arendamiseks hävituslennukeid, mis oleksid võimelised võitlema tolleaegsete uudseimate hävitajatega [[Nõukogude Liit\|Nõukogude Liidus]]. Valikust jäeti välja peened esirinnas olevad tehnoloogiad, mida kasutasid [[Ameerika Ühendriikide õhuvägi\|Ameerika Ühendriikide õhuväe]] enda hävitajad.<ref name=":1" /> FX oli Carteri administratsiooni militaarekspordi poliitika tulemus, mille eesmärk oli pakkkuda välisriikidele kõrgekvaliteedilist varustust riskimata sellega, et USA parim tehnoloogia ei satuks Nõukogude Liidu kasutusse. Northropil olid F-20-ga suured lootused rahvusvahelisel turul, aga pärast [[Ronald Reagan\|Ronald Reagani]] valimist toimunud poliitilised muutused tähendasid, et F-20 pidi hakkama konkureerima teiste hävitajatega nagu näiteks F-16, mis oli USA õhujõudude uusim hävitaja. Arendusprogramm sulgeti 1986. aastal pärast seda, kui kolm prototüüpi oli valmis ehitatud ja neljas oli osaliselt valmis. <ref name=":1" /> 50. rida: Põhiline tehniline muutus varasemate F-5E ja F-5G versioonidega oli ühe General Electric F404 mootori kasutamine, mis oli algselt kavandatud [[McDonnell Douglas F/A-18 Hornet\|F/A-18 Hornetile]].<ref name=":0">Martin and Schmidt 1987, lk 4</ref> Uus mootor andis 60% rohkem tõukejõudu, kui kaks F-5E General Electric J85 mootorit suutsid kokku anda.<ref>Martin and Schmidt 1987, lk 12</ref> See parandas lennuki tõukejõu ja kaalu suhet 1st 1,13ni. Uus mootor andis suurimaks tippkiiruseks üle 2 Machi, lennulagi tõusis üle 16 800 meetri ning esialgne tõusukiirus oli 16 100 meetrit minutis.<ref name=":2">Donald 1997, lk 708.</ref><ref name=":3">Johnsen 2006, lk 94, 96</ref> Tiiva profiil jäi samaks. nagu oli F-5E-l, aga sellel olid modifitseeritud tiiva esiserva laiendused (''leading edge extensions – LEX''), mis parandasid maksimaalset tiiva tõstejõu koefitsienti umbes 12%, kuigi tiiva pindala suurenes ainult 1,6%. Algne lennuk oli tõusmisel ja langemisel küllaltki aeglane ning sellepärast suurendati horisontaalse stabilisaatori suurust 30% võrra. Lisati ka uus kahe kanaliga ''fly-by-wire'' (FBW) kontrollsüsteem. Lennuki destabiliseerimine tõusmiseks ja langemiseks ning LEXi modifitseerimine parandas kohest pööramiskiirust 7% võrra 20 kraadini sekundis. Püsiv pööramiskiirus 0,8 MAchi ja 4572 m kõrgusel tõusis 11,5 kraadini sekundis, mis oli võrreldav F-16-e tulemusega 12,8° sekundis. Ülehelikiiruselised pööramiskiirused olid 47% suuremad kui F-5E-l.<ref name=":0" /> F-20-e konstruktsioonis võeti rohkem kasutusele ka [[Komposiitmaterjal\|komposiitmaterjale]].<ref name=":0" /> Lennuki arendamise ajal asendati mitmed metallpinnad klaaskiuga ning tehti ka palju mehaaniliste osade uuendusi.<ref>Anderson, David. [https://books.google.ee/books?id=HuMDAAAAMBAJ&pg=PA145&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false "Why the F-20 isn't selling."] ''Popular Mechanics'', March 1986, lk 145</ref> F-20-e lennundusvarustus oli täiesti uus ning eelmistest lahendustest oluliselt rohkem täiustatud. General Electric AN/APG-67 mitmerežiimiline radar oli andurite komplekti süda, mis pakkus laia valikut õhk-õhk-tüüpi ja õhk-maa-tüüpi režiime. F-5-e elektromehaaniline navigatsioonisüsteem asendati täiesti ~~elekroonilise~~elektroonilise versiooniga, mis põhines ringlaser güroskoobil. Aeg, mis kulus alates sisselülitamisest kuni õhkutõusuni, vähenes umbes 22 sekundini ning Northrop hooples, et sellel lennukil oli kõikidest kaasaegsetest lennukitest kõige lühem stardiaeg.<ref>[https://books.google.ee/books?id=HuMDAAAAMBAJ&pg=PA145&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false "Why the F-20 Isn't Selling."] ''Popular Mechanics'', 163(3), March 1986, lk 145</ref> F-5-e kokpit muudeti täielikult ümber – juhtpaneeli põhiosad oli suur [[HUD]] (''Head-Up Display'') ja kaks ühevärvilist mitmefunktsionaalset ekraani ning lisaks terviklik ''hands-on-throttle-and-stick'' (HOTAS) kontrollsüsteem. Enamik lennundusvarustusest oli lubaduse järgi usaldusväärsem kui ükskõik millise lennuki oma, mis sellel ajal kasutusel olid.<ref>Binkin 1986, lk 95</ref> == Tehnilised näitajad == ''Andmed pärinevad: "Northrop F-5/F-20/T-38"''<ref name=":3" />, "''The Complete Encyclopedia of World Aircraft"''<ref name=":2" /> 85. rida: * '''Tulirelvad:''' 2 × 20 mm Pontiac M39A2 kahurid nina sees, mõlemal 280 kuuli * '''Tugipunktid:''' 5 välist tugipunkti 3600 kg pommide, mürskude ja rakettide kandejõuga ning kuni 3 kütusepaaki suuremaks lennuulatuseks * '''Raketid:''' 2 × CRV7 raketikomplekti ''või'' 2 × LAU-10 raketikomplekti, ühel 4 × Zuni 127 mm raketti ''või'' 2 × Matra raketikomplekti, ühel 18 × SNEB 68 mm raketti * '''Mürsud:'''

F-20 Tigershark: erinevus redaktsioonide vahel