Friedrich Nietzsche: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 193.40.110.5 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi 37.157.107.210.
Märgis: Tühistamine
P Tühistati kasutaja Neptuunium (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi 193.40.110.5.
Märgis: Tühistamine
1. rida:
{{toimeta}}
 
[[Image:Nietzsche187a.jpg|right|thumb|200px|''Friedrich Nietzsche u. 1875'']]
'''Friedrich Wilhelm Nietzsche''' ([[15. oktoober]] [[1844]] [[Röcken]] – [[25. august]] [[1900]] [[Weimar]]) oli saksa filosoof. Teda seostatakse [[anarhism]]i, [[nihilism]]i, [[voluntarism]]i ja [[irratsionalism]]iga.
 
Nietzsche, “Ecce homo”: "''Ja ometi olid minu esivanemad [[poola]] ülikud. /---/ Mõeldes sellele, kui sageli mind reisidel ja seejuures poolakate eneste poolt poolakana on võetud, kui harva mind aga sakslaseks peetakse, võiks arvata, et minus on sakslast vaid pritsmete jagu.''"
 
==Elulugu==
Nietzsche sündis Röckeni külas [[Lützen]]i lähedal kirikuõpetaja pojana. [[1849]] suri isa peaajupõrutuse tagajärjel. Ema oma poja Friedrichi ja tütre Elisabethiga kolis varsti pärast seda [[Naumburg]]i. Seal käis ta läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlike ametnikega, seal sai ka poiss oma esimese koolihariduse.
 
[[1866]] siirdus Nietzsche pärast paari semestrit [[Bonni Ülikool]]i [[filosoofia]]teaduskonnas [[Leipzigi ülikool]]i õppima keeleteadust [[professor]] Ritschli juures. Seal haigestusnakatus Nietzsche samal aastal [[süüfilis]]se.
 
Mais [[1869]] pidas Nietzsche [[Basel]]is oma avakõne "[[Homeros]]e ja klassikaline keeleteadus". Baselis tutvus ta [[Richard Wagner]]iga. Wagner asus tol ajal oma abikaasaga, [[Ferenc Liszt]]i tütre Cosimaga, [[Tribschen]]is [[Vierwaldtstätter]]i järve kaldal ilusas ümbruses, kuhu Nietzsche väga sageli pärast tutvuse sõlmimist tavatses sõita nädalalõppu veetma.
Mais [[1869]] pidas Nietzsche [[Basel]]is oma avakõne "[[Homeros]]e ja klassikaline keeleteadus". Baselis tutvus ta [[Richard Wagner]]iga, kes oli [[Dresdeni mäss]]u ajal [[1849]]. aasta mais olnud [[Mihhail Bakunin]]i võitluskaaslane. Wagner asus tol ajal oma abikaasaga, [[Ferenc Liszt]]i tütre Cosimaga, [[Tribschen]]is [[Vierwaldtstätter]]i järve kaldal ilusas ümbruses, kuhu Nietzsche väga sageli pärast tutvuse sõlmimist tavatses sõita nädalalõppu veetma. Nietzsche, “Ecce homo”: "''Mõned tõeliselt kõrge harituse näited, mida ma Saksamaal olen kohanud, olid kõik prantsuse päritolu, esmajoones proua [[Cosima Wagner]], kõigi minuni kostnute seas kaugelt kandvaim hääl maitseküsimustes. /---/ Olles oma süvainstinktidelt nii võõras kõigele saksapärasele, et isegi sakslase lähedus minu seedimistegevust pärsib, kujunes mu esimene kokkupuude Wagneriga ka esimeseks vabaks hingetõmbeks minu elus: ma tajusin, ma austasin temas välismaad, kehastunud protesti kõigi “saksa vooruste” vastu, nende vastandit. Meie, viiekümnendate aastate sumbunud õhustiku lapsed, oleme paratamatud pessimistid kõige selle suhtes, mida seob sõna 'saksa'; me ei oska olla midagi muud kui revolutsionäärid – me ei tunnista ühtegi olukorda, kus pinnale ujub pugeja. Mulle on täiesti ükskõik, kas ta täna teistes värvides mängib, kas ta nüüd sarlakpunast kannab ja enesele husaarivormi selga ajab… Hüva! Wagner oli revolutsionäär – ta jooksis ära sakslaste juurest. Artistil ei ole [[Euroopa]]s teist kodumaad peale [[Pariis]]i: kõige viie kunstimeele délicatesse’i, mida Wagneri kunst eeldab, head nina nüansside peale, psühholoogilist morbiidsust kohtab ainult Pariisis. /---/ Veel mõni sõna eriti valitud kõrvadele: mida ma [[muusika]]st tegelikult otsin. Et ta oleks hele ja sügav kui oktoobripärastlõuna. Et ta oleks iseäralik, ülekeev, õrn, et ta oleks väike kena alatu ja sulnis naine… Mitte eales ei nõustu ma sellega, et sakslane üldse võiks teada, mis on muusika. Need, keda saksa helikunstnikeks hüütakse, on eesotsas suurimatega välismaalased, [[slaavlased]], [[horvaadid]], [[itaallased]], [[hollandlased]] – või [[juudid]]: vastasel korral tugevat, väljasurnud tõugu [[sakslased]], nagu [[Heinrich Schütz]], [[Johann Sebastian Bach|Bach]] ja [[Georg Friedrich Händel|Händel]]. Mina ise olen ikka veel piisavalt poolakas, et [[Fryderyk Franciszek Chopin|Chopini]] vastu kogu ülejäänud muusika ära anda; kolmel põhjusel teeksin ma erandi Wagneri [[Siegfried]]i-idüllile, võib-olla ka mingile osale Lisztist, kes oma õilsate orkestri-aktsentidega teistele heliloojatele silmad ette annab; viimaks veel kõigele, mis sündinud sealpool Alpe – siinpool…''"
 
[[1870]] nimetati Nietzche Baseli ülikooli korraliseks professoriks. Ta luges ülikoolis antiikset kirjandust ja klassikalist keeleteadust ning õpetas peale selle veel ühes kohalikus gümnaasiumis. Ent puhkev sõda katkestas ajutiselt Nietzsche õppetegevuse, kuna ta sõitis sellest osa võtma haigeravitsejana. Ta haigestus aga ise raskelt difteeriasse ja kõhutõppe, tuli rindelt jäädavalt tagasi ning jäi kauemaks põdema.
 
Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud [[Liivimaa]]legi. Ka [[Tartu Ülikool]] oli teda professoriks kutsunud, nagu [[Raoul Richter]] oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti [[1875]]. aasta ümber.
 
[[Image:Nietzsche187b.jpg|left|thumb|150px|''Firedrich Nietzche u. 1868'']]
[[1876]] sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner [[Bayreuth]]is süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja [[kristlus]]t taides, nagu see “[[Parsifal]]is” kristalliseerus, jõudis Nietzsche risti vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades [[elu]] ennast. Nietzsche kadus Bayreuthis äkki proovidelt ja linnast, kui valmistati ette Wagneri esimest suurt “pidumängu”, tuli küll jälle tagasi etenduste ajaks, aga läks ka siis minema enne peo lõppu, et mitte kunagi enam sinna ilmuda. Nietzsche, “Ecce homo”: "''Mida ma Wagnerile eales ei andestanud? Seda, et ta saksluseni laskus, et ta riigisakslaseks hakkas… Niikaugele kui laotub Saksa, laostub ka [[kultuur]]. /---/ See, mis meid lähendab, nimelt kannatuste, ka teineteisele valmistatud kannatuste säärane sügavus, milleks selle sajandi inimesed ei ole suutelised olnud, hoiab meie nimed ikka ja igavesti koos; ja niisama kindlalt kui Wagner olen ka mina sakslaste jaoks vaid arusaamatus ning jään seda alati olema. /---/ Mis oli juhtunud? – Wagner oli [[saksa keel]]de tõlgitud! Wagneriaan oli Wagnerist jagu saanud! – [[Saksa kunst]]! Saksa meister! Saksa [[õlu]]! Meie teised, kes me liigagi hästi teadsime, ükspäinis millistele rafineeritud artistidele, ükspäinis millisele maitse[[kosmopolitism]]ile Wagneri kunst kõneleb, olime endast väljas, leides nüüd eest saksa “voorustega” ehitud Wagneri. /---/ Tõepoolest, ihukarvu püsti ajav seltskond! Nohl, Pohl, Kohl [kapsas, jama], kaale ja kapsaid ja graatsiat in infinitum [lõpmatuseni]! Kõik värdjad üheskoos, isegi [[antisemitism|antisemiit]] ei puudu. – Vaene Wagner! Kuhu ta oli sattunud! – Oleks veel, et sigade, aga ei, sakslaste sekka! Järelpõlvedele õpetuseks peaks nüüd ühest ehtsast bayreuthlasest topise tegema, veel parem, ta piiritusse pistma, sest spiritus’t [hing, vaim, piiritus] siin napib –, ja alla kirjutama: nii nägi välja “vaim”, millele rajati “Riik”.''"
 
[[22. mai]]l [[1888]] oleks 5 aastat varem surnud Richard Wagner saanud 75-aastaseks. Selle aastapäeva puhul avaldas Nietzsche raamatu nimega “Wagneri juhtum. Muusikuprobleem”.
 
1889. aastal lõi kolmanda staadiumi süüfilis välja ja Nietszche elas hoolealusena kuni oma surmani Weimaris 55-aastaselt.
[[21. jaanuar]]il [[1889]] koostati [[Jena]] vaimuhaigete ravimisasutuses Nietzsche kohta protokoll, kus [[üliinimene|üliinimese]] loojast anti üksikasjalik füsioloogiline kirjeldus kuni tema hambakiristuse laadini. See algas järgmiselt: "''Suur [[mees]] (1 m 71), muskulatuur ja rasvakord keskmine. 132 [[nael]]a. Pruunid juuksed, mittetihedad. Värvkile pruunikasroheline. Parema kõrva pikkus – 5,8, pahema – 5,6. Kolba ümbermõõt – 57 cm…''"
 
[[1901]] ilmus Nietzsche “Võimutahe” (“Der Wille zur Macht”), raamat, mida ta tegelikult ei kirjutanud, vaid mille konstrueerisid nn. järelejäänud paberitest, ääremärkustest, visanditest ja katkenditest tema natsionalistist õde [[Elisabeth Förster-Nietzsche]] ja [[Peter Gast]] alias [[Heinrich Köselitz]].
Nietzsche suri Weimaris 55-aastaselt.
 
Nietzsche, “Ecce homo”: "''Ilmaasjata ei kutsuta poolakaid prantslasiks slaavide seas. Šarmantne venelanna ei kõhkle hetkekski minu kuuluvuses. Pidulikuks muutuda mul ei õnnestu, parimal juhul lõpeb kõik kimbatusega… Saksikult mõelda, saksikult tunda – olgu muuga, kuidas on, kuid see käib mul üle jõu…''"
 
[[1901]] ilmus Nietzsche “Võimutahe” (“Der Wille zur Macht”), raamat, mida ta tegelikult ei kirjutanud, vaid mille konstrueerisid nn. järelejäänud paberitest, ääremärkustest, visanditest ja katkenditest tema natsionalistist õde [[Elisabeth Förster-Nietzsche]] ja [[Peter Gast]] alias [[Heinrich Köselitz]].
 
[[1908]] oleks Nietzsche saanud 64-aastaseks. Samal aastal ilmus tema autobiograafia “Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse”.
56. rida ⟶ 48. rida:
*"Võimutahe" (''Der Wille zur Macht''), [[1906]]
*"[[Ecce homo (Nietzsche)|Ecce homo]]. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse", [[1908]] (eesti keeles 1996, tõlkinud ja järelsõna: [[Jaan Undusk]])
 
==Nietzschest mõjustatud filosoofe==
*[[Aleksei Borovoi]]
*[[Julius Evola|Giulio Evola]]
*[[Lev Tšornõi]]
*[[Georges Sorel]]
*[[Gilles Deleuze]]
*[[Michel Foucault]]
*[[Martin Heidegger]]
*[[Georges Bataille]]
 
==Vaata ka==
*[[nitšeaan]]
 
== Kirjandus ==