Erinevus lehekülje "Eesti arhitektuur" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
Eesti ala kuulus 20. sajandi alguses Tsaari-Venemaale, mis kasutas seda ala peamiselt tootmiskohana. See tähendab, et elamute rajamisel ei mõeldud niivõrd kvaliteedile kui raha kokku hoiule. Peamiselt rajati töölistele ühe-kahekorruselisi puitaguleid. Levis kahekorruseline tööliselamu tüüp, kus tuleohutuse eesmärgil hakati nõudma varasema ühe puittrepikoja asemel kahte. 1908–1914 kerkis Tallinnas kokku umbes 30 kivist hoonet, kuid linnapilti see ei mõjutanud.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 15.</ref> Eesti linnadest arenes kõige kiiremini Tallinn, kuhu rajati mitu sõjatehast ning suur [[Peeter Suure merekindlus|merekindlus]]. Vene-Balti laevatehase kompleks Tallinna Kopli poolsaarel oli planeeringu poolest harukordselt terviklik. Arhitektuuriliselt oluline on [[Peeter I|Peeter Suure]] merekindluse osana rajatud [[Tallinna vesilennukite angaar|Miinisadama vesilennukite angaarid]].
 
Tsaariaegses Eestis tegutsesid peamiselt [[Riia Tehnikaülikool|Riia Polütehnilise Instituudi]] lõpetanud baltisakslased ja mõned venelastest insenerid ning tehnikud. Tööd alustasid ka esimesed eestlastest ehitusinsenerid.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 21</ref> Korraldati palju arhitektuurivõistluseid, mille enamasti võitsid lähimatest suurtest arhitektuurikeskustest ([[Helsingi]], [[Peterburi|Sankt-Peterburg]] ja [[Riia]]) osalenud arhitektid. Tellimusi esitasid Vene kroonu, sakslased ja eestlased. Kõigil neil oli tellijana erinev arhitektuuriline nägemus ja ka arhitektide looming oli väga eriilmeline. 20. sajandi alguses valitsenud arhitektuur oli siinsetest aegadest kõige mitmekesisem.
 
Baltisakslastele oli meelepärane [[historitsism]], rõhutades hansalinnade tellisgootikat, ja [[neomanerism]]. Neid tabas ka [[romantism]]ilaine.
 
==== Nõukogude Eesti aeg ====
1940. aastal alustati sotsialistlikke ümber korraldustega, mis [[Nõukogude Liit|NSV Liit]] endaga kaasa tõi. Uued võimud soovisid end kehtestada tööliste riigina, hoolitsedes eelkõige lihtrahva eluolude eest. Eestist lahkusid mitmed baltisakslased ([[Erich Jacoby|E. Jacoby]], [[Ernst Gustav Kühnert|E.Ernst Kühnert]], [[Konstantin Bölau|K. Bölau]], [[Robert Natus|R. Natus]] jt). Ehitati pooleli jäänud majad lõpuni, et sõjaväelastele elamispinda jaguks.
 
Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis tõuke ka vähemalt Eesti aja lõpul väikekorterite ehitamiseks valmistumine. Arhitekt [[Alar Kotli]] kavandatud Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Lõime, Nisu ja Rukki, Majaka ja Sikupilli tänavale Tallinnasse. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva duširuumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 229</ref> Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad. Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, töölissööklaid ja rahvamaju.<ref>{{Raamatuviide|autor=Mart Kalm, (eds.) Jaak Kangilaski|pealkiri=Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstiakadeemia|lehekülg=45}}</ref>
100 200

muudatust