Montenegro: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P Vene-Türgi sõda (1877–1878)
74. rida:
[[1862]] korraldas [[Osmanite riik|Osmanite]] armee rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Osmanite regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Montenegro [[vürst]] [[Nikola I Petrović]] siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus [[paša]] [[Omar Latas]]. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja [[1863]] valmistusid nad uueks sõjaks.
 
Sissetungid ja sõjad jätkusid ja kulmineerusid [[Vene-Türgi sõda (1877–1878)|Vene-Türgi sõjas]] [[1876]]–[[1878(1877–187)8]], kui Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, võitis [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] liitlasena mitu [[lahing]]ut: [[Vucji Do]], [[Fundina]], [[Trijebać]]i, [[Krstać]]i ja [[Bjelopavlić]]i lahingu. Eriti tähtsad olid võidud Vucji Dos ja Bjelopavlići (Zeta jõe) orus. Podgorica, Nikšići, [[Bar (Montenegro)|Bar]]i ja [[Ulcinj]]i linn läksid sellega Montenegro kontrolli alla. Montenegro pindala kahekordistus. [[Austria keisririik]] tunnustas Montenegro piire [[1842]], [[1859]] tegi seda Türgi ja [[1878]] [[Berliini Kongress]]il kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot kui iseseisvat riiki.
 
Nikola I valitsusajal (1860–1918) haaras Montenegrot ja tema pealinna Cetinjet majanduslik areng. Tähelepanuväärne on, et see toimus ajal, kui valitses ebakindlus ja Osmanite riik võis sooritada uusi rünnakuid.