Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
94. rida:
Albaania–Jugoslaavia ühisfirmad loodi kaevandamiseks, raudtee ehitamiseks, nafta ja elektri tootmiseks ning väliskaubanduseks. Jugoslaavia investeeringud viisid suhkru [[rafineerimistehas]]e ehitamiseni Korçës, toidutöötlemistehase ehitamiseni [[Elbasan]]is, kanepivabriku ehitamiseni [[Rrogozhina]]s, kalakonservide tehase ehitamiseni [[Vlorë]]s ning trükikoja, telefonikeskjaama ja tekstiilivabriku ehitamiseni Tiranas. Jugoslaavlased tugevdasid Albaania majandust ka kolmekordse maailmaturu hinna maksmisega Albaania vase ja muude materjalide eest.
 
Kuid Albaania ja Jugoslaavia vahelised suhted kahanesidjahanesid, kui albaanlased hakkasid kurtma, et jugoslaavlased maksavad liiga vähe Albaania toorainete eest ja kasutavad Albaaniat ühisfirmade kaudu ära. Lisaks otsisid albaanlased investeeringuid kergetööstuse ja naftatöötlemistehase arendamiseks, samas jugoslaavlased tahtsid, et albaanlased keskenduks põllumajandusele ja tooraine kaevandamisele. Albaania Majandusliku Planeerimise Komisjoni juht ja üks Hoxha liitlasi [[Nako Spiru]] muutus juhtivaks kriitikuks Jugoslaavia jõupingutuste suhtes saavutada majanduslik kontroll Albaania üle. Tito umbusaldas Hoxhat ja teisi [[intellektuaal]]e Albaania parteis ning püüdis Xoxe ja tema liitlaste kaudu neid kohalt tõugata.
 
1947. aastal tegutses Jugoslaavia Jugoslaavia-vastaste Albaania kommunistide, sealhulgas Hoxha ja Spiru vastu. Mais teatas Tirana 9 Rahvakogu liikme, kõik tuntud Jugoslaavia-vastased, vahistamisest, kohtuprotsessist ja süüdimõistmisest, süüdistatuna riigivastases tegevuses. Kuu aega hiljem süüdistas [[Jugoslaavia Kommunistlik Partei|Jugoslaavia Kommunistliku Partei]] Keskkomitee Hoxhat "sõltumatu" poliitika ajamises ja Albaania rahva Jugoslaavia vastu pööramises. Ilmselt püüdes osta toetust Albaania kommunistliku partei seest, suurendas Belgrad Tiranale antavat abi 40 miljoni dollarini, see summa moodustas 58% Albaania 1947. aasta riigieelarvest. Järgmisel aastal moodustas Jugoslaavia abi ligikaudu poole riigieelarvest. Kuid suhted halvenesid sügisel, kui Spiru komisjon töötas välja majanduskava, mis rõhutas isemajandamist, kergetööstust ja põllumajandust. Jugoslaavlased kurtsid kibedalt, ja kui Spiru sattus kriitika alla ja ei suutnud võita toetust kelleltki Albaania partei juhtkonnast, sooritas ta enesetapu.
118. rida:
Albaania muutus sõltuvaks Nõukogude Liidu abist ja oskusteabest pärast suhete katkestamist Jugoslaaviaga aastal 1948. Veebruaris 1949 sai Albaania kommunistliku bloki majandusplaneerimise koordineerimise organisatsiooni, [[Vastastikuse Majandusabi Nõukogu]] (VMN) liikmeks. Tirana sõlmis varsti kaubanduskokkulepped [[Poola Rahvavabariik|Poola Rahvavabariigi]], [[Tšehhoslovakkia Vabariik|Tšehhoslovakkia Vabariigi]], [[Ungari Rahvavabariik|Ungari Rahvavabariigi]], [[Rumeenia Sotsialistlik Vabariik|Rumeenia Sotsialistliku Vabariigi]] ja [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liiduga]]. Nõukogude ja Ida-Euroopa tehnilised nõuandjad asusid Albaaniasse ning Nõukogude Liit saatis Albaaniasse ka sõjalisi nõuandjaid ja ehitas [[Sazan]]i saarele allveelaevade baasi. Pärast Nõukogude-Jugoslaavia tüli jäid Albaania ja [[Bulgaaria Rahvavabariik]] ainsateks riikideks, mida Nõukogude Liit sai kasutada sõjavarustuse [[Kreeka kodusõda|Kreekas võitlevatele]] kommunistidele viimiseks. Albaanial oli Nõukogude Liidule vähe strateegilist väärtust pakkuda, kuid tuumarelvade tehnoloogia arenedes kahanes see järk-järgult.
 
Soovides austada [[Stalin]]it, rakendasid Albaania valitsejad [[Stalinism|stalinistliku]] majandussüsteemi elemente. Aastal 1949 võttis Albaania omaks Nõukogude eelarvesüsteemi põhielemendid, mille kohaselt maksid riigiettevõtted oma kasumist otseseid makse riigikassasse ja säilitasid vaid osa, mis lubati omarahastusega investeeringuteks ja teistel eesmärkidel. Aastal 1951 käivitas Albaania valitsus oma esimese [[viisaastak]]uplaani, mis rõhutas riigi nafta-, kroomi-, vase-, nikli-, asfaltiasfaldi- ja kivisöe varudekivisöevarude kasutamist; elektrienergia tootmise ja ülekandeliinide laiendamist; põllumajandustoodangu kasvatamist; ja transpordi parandamist. Valitsus alustas pärast [[Albaania Tööpartei]] teist kongressi kiiret industrialiseerimise programmi ja aastal 1955 põllumaa sund[[Kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] kampaaniat. Selle ajani tootsid erafarmid ikka veel umbes 87% Albaania põllumajandustoodangust, kuid aastal 1960 käis sama protsent kollektiivsete või riigifarmide kohta.
 
Nõukogude–Albaania suhted jäid soojaks Stalini viimaste eluaastateni, kuigi Albaania oli Nõukogude Liidule majandusvastutus. Albaania viis kogu oma väliskaubanduse aastatel 1949, 1950 ja 1951 läbi Nõukogude bloki Euroopa riikidega – ja üle poole kaubandusest Nõukogude Liidu endaga. Koos oma satelliitidega käendas Nõukogude Liit Albaania maksetasakaalu puudujääke pikaajalist toetustega.
146. rida:
Pärast lisateravuste vahetamist Nõukogude ja Hiina delegaatide vahel Albaania kohta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 22. kongressil oktoobris 1961, kritiseeris Hruštšov teravalt albaanlasi raseda Nõukogude-meelse Albaania partei Poliitbüroo liikme [[Liri Gega]] hukkamise eest, ja Nõukogude Liit katkestas lõpuks detsembris [[Nõukogude–Albaania lõhe|diplomaatilised suhted]] Albaaniaga. Moskva tõmbas kõik Nõukogude majandusnõuandjad ja tehnikud riigist välja, sealhulgas [[kultuuripalee]] peal töötavad, ning peatas tarvikute ja varuosade veod juba Albaanias olevale sisseseadele. Lisaks jätkas Nõukogude Liit oma mereväe käitiste demonteerimist [[Sazan]]i saarel; see protsess oli alanud juba enne suhete katkestamist.
 
Kommunistlik Hiina kompenseeris Albaaniale taas Nõukogude majandusabi kaotuse, varustades umbes 90% ulatuses varuosi, toiduaineid ja muid kaupu, mida Nõukogude Liit oli lubanud. Peking laenas albaanlastele raha soodsamatel tingimustel, kui Moskva, janing erinevalt Nõukogude nõuandjatest said Hiina tehnikud sama madalat palka, kui Albaania töölised, ja elasid sarnastes majades. Hiina kinkis Albaaniale ka võimsa raadiosaatejaama, millest Tirana laulis aastakümneid kiidulaulu Stalinile, Hoxhale ja [[Mao Zedong]]ile. Omalt poolt pakkus Albaania Hiinale [[sillapea]]d Euroopas ja tegutses kommunistliku Hiina juhtiva eestkõnelejana ÜRO-s. Kuid Albaania nördimuseks ei olnud Hiina sisseseade ja tehnikud kaugeltki nii keerukad, kui asendatud Nõukogude kaubad ja nõuandjad. Irooniliselt sundis keelebarjäär Hiina ja Albaania tehnikuid vene keeles suhtlema. Albaanlased ei võtnud enam osa [[Varssavi Lepingu Organisatsioon]]i tegevusest ega [[VMN]]-i kokkulepetest. Kuid teised Ida-Euroopa kommunistlikud riigid ei katkestanud Albaaniaga diplomatilisi või kaubandussidemeid. Aastal 1964 läksid albaanlased nii kaugele, et hõivasid tühja Nõukogude saatkonna Tiranas ja Albaania töölisi sunniti ehitama oma kultuuripalee.
 
Eemaldumine Nõukogude Liidust mõjus laastavalt Albaania majandusele. Pool selle sisse- ja väljaveost oli suunatud Nõukogude tarnijatele ja turgudele, nii viisid Tirana hapud suhted Moskvaga Albaania väliskaubanduse kokkuvarisemise äärele, kui Hiina ei suutnud lubatud masinaid ja sisseseadet õigeaegselt pakkuda. Madal tootlikkus, vigane planeerimine, halb töö ja ebaefektiivne juhtimine Albaania ettevõtetes sai selgeks, kui Nõukogude ja Ida-Euroopa abi ja nõuandjad tagasi tõmbusid. Aastal 1962 võttis Albaania valitsus kasutusele ranguse programmi, paludes inimestel säästa varusid, vähendada tootmiskulusid ja loobuda tarbetutest investeeringutest.
166. rida:
{{vaata|Hiina–Albaania lõhe}}
 
Albaania–HiinaAlbaania-Hiina suhted peatusid aastal 1970, ja kui Aasia gigant hakkas isolatsioonist ja Kultuurirevolutsioonist 1970. aastate alguses välja rabelema, hindasid Mao ja teised kommunistliku Hiina juhid ümber oma pühendumise väikesele Albaaniale. Vastuseks hakkas Tirana laiendama oma sidemeid välismaailmaga. Albaania avas kaubandusläbirääkimised Prantsusmaa, Itaalia ning äsjaiseseisvunud Aasia ja Aafrika riikidega, ning aastal 1971 normaliseeris ta suhted [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaaviaga]] ja [[Kolonelide diktatuur|Kreeka]]ga. Albaania juhid jälestasid Hiina Rahvavabariigi kontakte Ühendriikidega 1970. aastate alguses ning selle press ja raadio eirasid president [[Richard Nixon]]i [[Nixoni visiit Hiinasse 1972. aastal|reisi Pekingisse aastal 1972]]. Albaania töötas aktiivselt vähendamaks oma sõltuvust kommunistlikust Hiinast mitmekesistades kaubandust ning parandades diplomaatilisi ja kultuurilisi suhted, eriti Lääne-Euroopaga. Kuid Albaania vältis [[Helsingi lepped|Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi]] ja oli ainus Euroopa riik, kes keeldus osa võtmast [[Helsingi lepped|Helsingi konverentsist]] juulis 1975. Varsti pärast Mao surma aastal 1976 kritiseeris Hoxha uut juhtkonda, samuti Pekingi pragmaatilist poliitikat Ühendriikide ja Lääne-Euroopaga. Hiina nähvas vastu, kutsudes Tito aastal 1977 Pekingisse visiidile ja lõpetades aastal 1978 Albaania abiprogrammid.
 
[[Hiina–Albaania lõhe]] jättis Albaania ilma välisannetajatest. Tirana eiras Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu kutseid normaliseerida suhted. Selle asemel laiendas Albaania diplomaatilisi sidemeid Lääne-Euroopa ja [[arengumaad]]ega ning hakkas rõhutama enesega toimetuleku printsiipi kui riigi majandusliku arengu strateegia nurgakivi. Kuid Albaanial ei olnud palju omi ressursse ja Hoxha ettevaatlik avanemine välismaailmale ei olnud piisav majanduse tugevdamiseks, mis kihutas üles tärkava muutuste liikumise Albaania sees. Ilma Hiina või Nõukogude Liidu abita hakkas riik tundma suurt puudust kõigest, alates masinaosadest kuni nisu ja loomasöödani. Taristu ja elatustase hakkasid kokku varisema. [[Maailmapank|Maailmapanga]] järgi kogus Albaania läbi 1980. aastate rahvuslik koguprodukti umbes 750 dollarit elaniku kohta. Kui Hoxha tervis halvenes, tekkisid sosinad partei kontrolli leevendamisest ja suuremast avatusest. Vastuseks käivitas Hoxha uue puhastuse, mis eemaldas kaitseministri ja palju sõjaväe tippametnikke. Aasta hiljem tuulutas Hoxha majanduse eest vastutavaid ministreid ja asendas need noorematega.
190. rida:
== Pärand ==
 
Enver Hoxha ja tema jüngrite poliitika mõjutas poliitilist ja majanduslikku mõtlemist kogu maailmas. Seega, põhinedes Enver Hoxha ideedel kommunistliku riigi ehitamisest ja marksismi–leninismimarksismi-leninismi rangel järgimisel, loodi paljudes riikides üle kogu maailma [[Hoxhaism|hoxhaistlikke]] parteisid. Pärast Albaania Sotsialistliku Rahvavabariigi langust aastal 1991 ühinesid hoxhaistlikud parteid ümber [[Marksistlik–leninlike parteide ja organisatasioonide rahvusvaheline konverents (Ühtsus & Võitlus)|rahvusvahelise konverentsi ning väljaande Ühtsus & Võitlus]].
 
== Juhtide loend ==