Erinevus lehekülje "Tallinna vallutamine (1944)" redaktsioonide vahel

P
P
17. septembri õhtul tegi III Germaani Soomuskorpuse ülem kindral [[Felix Steiner]] eesti rahvusliku juhtkonna tegelastele teatavaks Eesti mahajätmise. 18. septembril lõpetas Saksa Tsiviilvalitsus ja talle allunud [[Eesti Omavalitsus]] oma tegevuse. Samal päeval nimetas viimane vaba Eesti peaminister [[Jüri Uluots]], kes põhiseaduse kohaselt täitis presidendi kohuseid, ametisse Vabariigi Valitsuse eesotsas [[Otto Tief]]iga. 19. septembril toimus Tallinnas Sakala tänaval Eesti Maapanga hoones valitsuse esimene istung. Otto Tief luges ette deklaratsiooni, kus teatati [[Eesti Vabariigi Rahvuskomitee]] likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati sakslastel strateegiliste objektide õhkimist. Admiral [[Johan Pitka]] lootis Tallinna alla taanduvate eesti väeosade abil pealinna enda käes hoida, kuid tal ei õnnstunud luua rindel olevate üksustega kontakti. Siiski kuuldes Vabariigi Valitsuse loomisest, asus Maardu-Lagedi liinil asunud [[soomepoisid|soomepoiste]] 2. pataljon kohapeal võimu üle võtma ja taanduvaid Saksa üksusi desarmeerima. Linnas levisid kõige uskumatumad kuulujutud, millest levinumateks olid teated Tallinna reidile jõudnud Inglise või Rootsi laevastikust. Eestlased takistasid sakslastel ka Maardu tehaste ja Iru silla õhkimist, pidades Saksa minööridega maha väiksema lahingu.
 
20. septembri hommikul toimus [[Tallinna Elektrijaam]]a lähedal Vabariigi Valitsuse teine koosolek, kus arutati ka Tallinna kaitsmise võimalikkust. Valitsus määras [[Jaan Maide]] Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja äsja illegaalselt Soomest naasnud kapten [[Karl Talpak]]u Tallinna komandandiks. Talpak esines ülevaatega olukorrast ja hindas seda üsna pessimistlikult. Narva alt taanduvad eesti üksused olid segamini löödud ja nendega puudus igasugune kontakt. Sidet ei õnnestunud valitsusel luua ka admiral Pitkaga, kes oma löögiüksusi organiseerides mööda maad ringi sõitis. Samal ajal asusid eesti sõdurid Tallinnas omal käel iseseisvust taastama. 20. septembri pärastlõunal võeti [[Toompea loss]]i eestlastest valvemeeskonna poolt [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] tornist maha haakristi lipp ja heisati sinimustvalge.<ref name="MJdv7" /> Eestlastes tekitas see suurt vaimustust, kuid sadamapiirkonda taandunud Saksa üksustes aga suurt meelepaha. Linnas algas tulevahetus eestlaste ja sakslaste vahel. Kindralinspektuuri vahendusel jõuti kokkuleppele, et sinumustvalge jääb õhtnuniõhtuni torni lehvima, mil ta vastavalt lipu statuudile alla lastakse. 21. septembri hommikul heisati Pika Hermanni torni aga nii sinimustvalge kui Saksa sõjalipp.
 
Sinimustvalge heiskamisega kaasnenud meeleolu tõusule vaatamata oli olukord lootusetu. See tuli eriti selgelt esile 20. septembri õhtul Sakala tänaval toimunud valitsuse koosolekul. Aruandega sõjalisest olukorrast esinenud Omakaitse ülem kolonel [[Arnold Sinka]] teatas, et saab täielikult aru mõnepäevase vastupanu organiseerimise sise- ja välispoliitilisest tähtsusest. Kahjuks on selle plaani teostamine aga võimatu, sest Tallinna alla pole hetkel võimalik koondada ühtegi vastupanuvõimelist üksust. Kokkuvõttes pidas ta vastupanu mõttetuks ja soovitas valitsusel maalt lahkuda. Otto Tief teatas siiski, et raskele olukorrale vaatamata asub valitsus oma kohustusi täitma. Tief pidas vajalikuks trükkida ja laiali jagada [[Riigi Teataja]] numbri valitsuse nimekirja ja ametisse asumise deklaratsiooniga. Kuna aga valitsusel puudub jõud Tallinna kaitsmiseks, peab ta Eestist lahkuma, et jätkata välismaal võitlust Eesti vabaduse eest. Esimeses järjekorras kuulus evakueerimisele raskelt haige Jüri Uluots, kes oli seni keeldunud maalt lahkumast. Raadio kaudu informeeriti valitsuse ametisse astumisest välismaad.