Redaktsioon: 20. mai 2018, kell 11:51 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 489 muudatust P renessanssajastu > renessansiajastu Märgis: Visuaalmuudatus: ümberlülitus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 25. juuni 2018, kell 18:02 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 489 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
60. rida: Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr. Vabariigi viimastel aastakümnetel ~~elab~~elas Rooma kõnekunst üle oma kõrgperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu ~~mandub~~mandus kõnekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid olid ühtlasi ka poliitikategelased. Näitena võib nimetada Brutust, Caesarit ning eelkõige Cicerot. Varasemast ajast sai kuulsaks kõnemehena väljapaistev riigimees ja kirjanik Marcus Porcius Cato (hüüdnimega Cato Vanem) (~~234-149~~234–149 e.m.a). Ta taotles vanade rooma kommete sälitamist ning võitles küll innukalt, kuid lõppkokkuvõttes edutult kreeka mõjude leviku vastu. Erakordselt kõrgele tasemele viis rooma kõnekunsti vabariigi lõppjärgu poliitiliste segaduste ajal Cicero tegevus. Sellesse aega langes Catilina riigipöördekatse ja selle paljastamine, mille puhul Cicero pidas oma neli kuulsat kõnet Catilina vastu. Neid kõnesid loetakse Cicero ~~retoorilise loomingu~~retoorikaloomingu tipuks. Cicero kõnedest on kokku säilinud 30 (peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul). Sisuliselt jagunevad nad poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus. Parim kõnemees Cicero arvates on see, kes kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Cicero loomingul on olnud väga suur tähendus nii renessansiajastule kui ka kogu Euroopa hilisemale kultuurile. Antiikaegse retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus (u 35–96), kuulus kõnemees, kes oli esimene rooma riigipalgaline retoorikaõpetaja. Tema teostest on säilinud 12 raamatust koosnev "Institutio oratoria" ("Kõnekunsti õpetus"), kus ta esitab ülevate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Sellele lisandub väga hea stiiliõpetuse osa. Teosel on ka väga oluline pedagoogiline väärtus, kuna autoril oli 20 aasta pikkune retoorikaõpetaja kogemus. Täiuslik kõnemees Quintilianuse arvates on aumees, just vooruslikkus ja arukus on kõige hinnatavamad kõnemehe omadused. Quintilianus pidas oma eeskujuks Cicerot. Tema keel ja stiil olid samas sellised, et humanistide hulgas tekkis tüli, kumba tuleb lugeda suuremaks meistriks, teda või Cicerot. 85. rida: === Vastureformatsioon === Retoorika omandas 17. sajandil erakordse tähenduse seoses katoliikliku vastureformatsiooniga. Pärast ~~Lutheri~~jooski algatatud reformatsiooni pidi katoliiklik kirik oma mõjuvõimu suurendama. 1500.–1700. aastani ilmus 193 kiriklikku kõnekunsti teost, mis on eriti viljakas aeg retoorika ajaloos. Tolleaegsed teoreetikud vaidlesid selle üle, kas kirikus tuleks jutlustada "lihtsas stiilis" või "suures stiilis". Mõlemad stiilid pärinesid kreeka ja ladina klassikalistest ettekirjutustest: "suure stiili" näited olid pärit Cicerolt ning "lihtsa stiili" näited atika traditsioonist. Cicerot jäljendavat stiili iseloomustas emotsionaalsus ja välised efektid, atika stiili eesmärgiks oli pigem argumenteerimine ja apelleerimine mõistusele. Barokkajastu eelistas loomulikult emotsionaalset stiili, mistõttu tolleaegne jutlus oli ülespuhutud, teatraalne, väliseid efekte taotlev. Tolle aja pateetilise jutlusega kaasnesid visuaalsed ja dramaatilised efektid. Näiteks hoidis jutlustaja käeulatuses surnupealuud, millele pani pähe erinevaid peakatteid – mütse, parukaid, kiivreid, kroone. Mõni jutlustaja pidas surnupealuuga dialoogi. Kuulajate psühholoogiliseks üleskütmiseks loeti kuulajaskonnale ette taevast või põrgust saabunud kiri. 98. rida: 19. sajandi lõpul hakkas retoorika omandama halvustavat tähendust ning retoorikaõpinguid kaotasid oma senise tähenduse. See oli pika protsessi tulemus, mis sai alguse renessansiajastust, mil retoorikaõpetusest kujunes üsna ühekülgne Cicero stiili jäljendamine. Rünnak ei olnud mitte kõnekunsti vastu üldse, vaid tegemist taaskordse aasia ja atika stiili konfliktiga. Kui renessanss- ja klassitsismiajastu antiigiihalus toetasid kreeka ja rooma eeskujudele toetuvaid retoorikaõpinguid, siis romantismiajastu vastandas end klassikaliste normide matkimisele ning see oli üks põhjus, miks retoorikaõpingud kaotavad oma tähenduse. Retoorika mõiste oli sajandite ~~jooskul~~jooksul kitsenenud, keskendudes eelkõige stiilile. 19. sajandil pejoratiivse eehk halvustava tähenduse omandanud retoorika ~~saab~~sai aga uue tähenduse ja rakenduse 20. sajandil === Eestikeelse kõnekunsti algus === 19. sajandist on pärit ka esimesed eestikeelsed kuulsad kõned. 1860. aastate rahvuslikul ärkamisajal kerkis esile silmatorkavaid kõnemehi. C. R. Jakobson pidas oma kõige kuulsamad poliitilised kõned "Kolm isamaa kõnet" 1868. aastal "Vanemuises". Ta pakkus oma kõnes välja uue Eesti ajaloo kontseptsiooni, mis vastupidiselt baltisakslaste omale idealiseeris muistset priiuseaega kui valgust ja kirjeldas sakslaste võimutsemist kui pimedust. Karismaatilise kõnelejana oli Jakobsonil kuulajatele väga tugev mõjujõud. Teda kuulati meelsasti ning talle enesele esinemine ka meeldis, pidas ta palju kõnesid tolleaegsetes seltsides. Teine väga oluline ärkamisaegne kõnemees oli kirikuõpetaja Jakob Hurt. 1869. aastal toimunud I üldlaulupeol pidas Hurt programmilise kõne, kus esitas rahvusliku liikumise põhisuunad järgnevaks kümnendiks. 1870. aastal pidas Hurt kuulsa kõne "Meie haritud ja õpetatud meestest", kus ta sõnastas väikerahvusliku elutunnetuse ja eesti rahva ajaloolise kutse – Hurt juhtis tähelepanu sellele, et me ei saa mitte suureks arvult, vaid väikerahvas peab vaimult suureks saama. Hurt agiteeris edukalt oma arvukate kõnede ja kirjutistega inimesi rahvaluulet koguma. 125. rida: [[:en:Kenneth_Burke\|Kenneth Burke]] oli retoorika teoreetik, filosoof ja poeet. Paljud tema tööd on tänapäevase retoorika keskmeks. Näiteks: "A Rhetoric of Motives" (1950), "A Grammar of Motives" (1945), "Language as Symbolic Action" (1966) ja "Counterstatement" (1931). Ta kirjeldas retoorikat kui "keele kasutamist sümboolse vahendina, mille kutsuvad esile olendid, mis oma olemuselt reageerivad sümbolitele". * [[:en:Edwin_Black_(rhetorician)\|Edwin Black]] oli ~~retoorika kriitik~~retoorikakriitik, keda tuntakse tänu tema raamatule "Rhetorical Criticism: A Study in Method" (1965). Ta kritiseeris eelkõige "Neo-aristotelianismi", sest nende tekstil pole suuremat ajaloolist, poliitilist, sotsiaalset ega kultuurilist arusaama ja tekst keskendub ainult teatud meetoditele ja aspektidele. * [[:en:Richard_M._Weaver\|Richard M. Weaver]] oli retoorika- ja kultuurikriitik, keda tuntakse ~~kõige~~eeskätt ~~paremini oma~~tema panuse eest uude konservatismi. Ta keskendub retoorika eetilisele mõjule ja tema kuulsaimateks töödeks on "Language is Sermonic" (1970) ja "The Ethics of Rhetoric" (1985). * [[Marshall McLuhan]] oli meediateoreetik, kelle teooriad ja uurimisobjektide valik on retoorika uurimises mänginud olulist rolli. Mitte ühtki teist retoorika teoreetikut ei kajastatud 20. sajandil rohkem kui teda. 134. rida: === Kriitiika kui meetod === Retoorikat saab analüüsida mitmesuguste meetodite ja teooriate abil. Üks selline meetod on kriitika. Vastavalt retoorika kriitikule Jim A. Kuypersile: "Retoorika kasutamine on kunst, see ei anna teaduslikele analüüsimeetoditele head alust. Kriitika on ka kunst, mis sobib eriti hästi retoorilise loomingu uurimiseks." Ta väidab, et kriitika on meetod teadmiste genereerimiseks, nagu teaduslik meetod on teadmiste genereerimise meetod:" "Teaduste ja humanitaarteaduste uurimine meie ümbritsevate nähtuste poolest on teadlaste hulgast märkimisväärselt erinev. Näiteks teadlased sihilikult järgivad ranget meetodit (teaduslik meetod). Kõik teadustöötajad peavad kasutama seda sama põhimeetodit ning edukad katsed peavad olema 100 protsenti teistega paralleelsed. Teadusliku meetodi rakendamine võib olla mitmel kujul, kuid üldine meetod jääb samaks ja uurija isiksus eemaldatakse tegelikust uuringust. Kriitika (üks paljudest humanistlikest teadmiste genereerimise meetoditest) hõlmab aktiivselt teadlase isikut. Uurija isiklikud omadused mõjutavad suuri valikuid, mida õppida ja kuidas ja miks õppida retoorilist artefakti. Kriitikal on see eriti oluline, sest kriitikute isiksust peeti uuringu lahutamatuks osaks. Veelgi enam, et kriitikat individualiseerida, leiame, et retoorilised kriitikud kasutavad teatud retoorilise artefakti uurimisel erinevaid vahendeid, kusjuures mõned kriitikud arendavad isegi oma ainulaadset perspektiivi, et paremini uurida retoorilist artefakti." Jim A. Kuypers võtab kriitikat kokku kui ideed kunstina järgmiselt: "Lühidalt, kriitika on kunst, mitte teadus. See ei ole teaduslik meetod, see kasutab subjektiivseid argumenteerivaid meetodeid, see eksisteerib iseenesest, mitte koos teiste meetoditega genereerida teadmisi.

Kõne (retoorika): erinevus redaktsioonide vahel