Kõne (retoorika): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P renessanssajastu > renessansiajastu |
PResümee puudub |
||
60. rida:
Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr.
Vabariigi viimastel aastakümnetel
Varasemast ajast sai kuulsaks kõnemehena väljapaistev riigimees ja kirjanik Marcus Porcius Cato (hüüdnimega Cato Vanem) (
Erakordselt kõrgele tasemele viis rooma kõnekunsti vabariigi lõppjärgu poliitiliste segaduste ajal Cicero tegevus. Sellesse aega langes Catilina riigipöördekatse ja selle paljastamine, mille puhul Cicero pidas oma neli kuulsat kõnet Catilina vastu. Neid kõnesid loetakse Cicero
Antiikaegse retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus (u 35–96), kuulus kõnemees, kes oli esimene rooma riigipalgaline retoorikaõpetaja. Tema teostest on säilinud 12 raamatust koosnev "Institutio oratoria" ("Kõnekunsti õpetus"), kus ta esitab ülevate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Sellele lisandub väga hea stiiliõpetuse osa. Teosel on ka väga oluline pedagoogiline väärtus, kuna autoril oli 20 aasta pikkune retoorikaõpetaja kogemus. Täiuslik kõnemees Quintilianuse arvates on aumees, just vooruslikkus ja arukus on kõige hinnatavamad kõnemehe omadused. Quintilianus pidas oma eeskujuks Cicerot. Tema keel ja stiil olid samas sellised, et humanistide hulgas tekkis tüli, kumba tuleb lugeda suuremaks meistriks, teda või Cicerot.
85. rida:
=== Vastureformatsioon ===
Retoorika omandas 17. sajandil erakordse tähenduse seoses katoliikliku vastureformatsiooniga. Pärast
Tolle aja pateetilise jutlusega kaasnesid visuaalsed ja dramaatilised efektid. Näiteks hoidis jutlustaja käeulatuses surnupealuud, millele pani pähe erinevaid peakatteid – mütse, parukaid, kiivreid, kroone. Mõni jutlustaja pidas surnupealuuga dialoogi. Kuulajate psühholoogiliseks üleskütmiseks loeti kuulajaskonnale ette taevast või põrgust saabunud kiri.
98. rida:
19. sajandi lõpul hakkas retoorika omandama halvustavat tähendust ning retoorikaõpinguid kaotasid oma senise tähenduse. See oli pika protsessi tulemus, mis sai alguse renessansiajastust, mil retoorikaõpetusest kujunes üsna ühekülgne Cicero stiili jäljendamine. Rünnak ei olnud mitte kõnekunsti vastu üldse, vaid tegemist taaskordse aasia ja atika stiili konfliktiga. Kui renessanss- ja klassitsismiajastu antiigiihalus toetasid kreeka ja rooma eeskujudele toetuvaid retoorikaõpinguid, siis romantismiajastu vastandas end klassikaliste normide matkimisele ning see oli üks põhjus, miks retoorikaõpingud kaotavad oma tähenduse.
Retoorika mõiste oli sajandite
=== Eestikeelse kõnekunsti algus ===
19. sajandist on pärit ka esimesed eestikeelsed kuulsad kõned. 1860. aastate rahvuslikul ärkamisajal kerkis esile silmatorkavaid kõnemehi. C. R. Jakobson pidas oma kõige kuulsamad poliitilised kõned "Kolm isamaa kõnet" 1868. aastal
Teine väga oluline ärkamisaegne kõnemees oli kirikuõpetaja Jakob Hurt. 1869. aastal toimunud I üldlaulupeol pidas Hurt programmilise kõne, kus esitas rahvusliku liikumise põhisuunad järgnevaks kümnendiks. 1870. aastal pidas Hurt kuulsa kõne "Meie haritud ja õpetatud meestest", kus ta sõnastas väikerahvusliku elutunnetuse ja eesti rahva ajaloolise kutse – Hurt juhtis tähelepanu sellele, et me ei saa mitte suureks arvult, vaid väikerahvas peab vaimult suureks saama. Hurt agiteeris edukalt oma arvukate kõnede ja kirjutistega inimesi rahvaluulet koguma.
125. rida:
* [[:en:Kenneth_Burke|Kenneth Burke]] oli retoorika teoreetik, filosoof ja poeet. Paljud tema tööd on tänapäevase retoorika keskmeks. Näiteks: "A Rhetoric of Motives" (1950), "A Grammar of Motives" (1945), "Language as Symbolic Action" (1966) ja "Counterstatement" (1931). Ta kirjeldas retoorikat kui "keele kasutamist sümboolse vahendina, mille kutsuvad esile olendid, mis oma olemuselt reageerivad sümbolitele".
* [[:en:Edwin_Black_(rhetorician)|Edwin Black]] oli
* [[:en:Richard_M._Weaver|Richard M. Weaver]] oli retoorika- ja kultuurikriitik, keda tuntakse
* [[Marshall McLuhan]] oli meediateoreetik, kelle teooriad ja uurimisobjektide valik on retoorika uurimises mänginud olulist rolli. Mitte ühtki teist retoorika teoreetikut ei kajastatud 20. sajandil rohkem kui teda.
134. rida:
=== Kriitiika kui meetod ===
Retoorikat saab analüüsida mitmesuguste meetodite ja teooriate abil. Üks selline meetod on kriitika. Vastavalt retoorika kriitikule Jim A. Kuypersile: "Retoorika kasutamine on kunst, see ei anna teaduslikele analüüsimeetoditele head alust. Kriitika on ka kunst, mis sobib eriti hästi retoorilise loomingu uurimiseks." Ta väidab, et kriitika on meetod teadmiste genereerimiseks, nagu teaduslik meetod on teadmiste genereerimise meetod:
Jim A. Kuypers võtab kriitikat kokku kui ideed kunstina järgmiselt: "Lühidalt, kriitika on kunst, mitte teadus. See ei ole teaduslik meetod, see kasutab subjektiivseid argumenteerivaid meetodeid, see eksisteerib iseenesest, mitte koos teiste meetoditega genereerida teadmisi.
|