Erinevus lehekülje "Dodekafoonia" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
Muusikaajaloos kujunes dodekafoonia [[seriaalne meetod|seriaalse meetodi]] esimeseks rakendusfaasiks: heliteose loomisel on aluseks kindla järjestusega helide [[rida (muusika)|rida]] ehk [[helikõrgus]]te [[seeria (muusika)|seeria]]. N-ö range dodekafoonia puhul koosnevad helide read kõigist kaheteistkümnest võrdtempereeritud häälestuses helist.
 
Võimalikud on ka vähem või rohkem kui kaheteistkümnehelilised read:
*[[hüpokromaatiline rida]] – reas on vähem kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli,
*[[hüperkromaatiline rida]] – reas on enam kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli.
 
Dodekafoonias hakati kasutama paljusid [[seriaalne meetod|seriaalse meetodi]] põhimõtteid:
 
Tonaalsete kesete tekkimise vältimiseks järgiti põhimõtet, et rea järgmine läbiviimine võib alata alles siis, kui eelmine on lõpule jõudnud.
 
Võimalikud on ka vähem või rohkem kui kaheteistkümnehelilised read:
*[[hüpokromaatiline rida]] – reas on vähem kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli,
*[[hüperkromaatiline rida]] – reas on enam kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli.
 
 
[[Eesti heliloojad|Eesti heliloojatest]] on 1960.–1970. aastatel dodekafoonilist muusikat kirjutanud näiteks [[Arvo Pärt]], [[Jaan Rääts]], [[Jaan Koha]] ja [[Veljo Tormis]].