Ekspressionism (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
3. rida:
Kitsas tähenduses hõlmab ekspressionism enamikku [[Arnold Schönberg]]i aastatel 1908-1921 loodud varast [[atonaalsus|atonaalset]], [[dodekafoonia]] eelset muusikat. Antud tähenduses on ekspressionistlikud ka Schönbergi õpilaste [[Alban Berg]]i ja [[Anton Webern]]i mõningad teosed. Schönbergi, Bergi ja Weberni ekspressionistlikus [[helikeel]]es on võetud küll üle [[Richard Wagner]]i [[kromatism|kromaatiline]] [[meloodia]] ja [[harmoonia]], kuid välditud on [[kadents]]e, [[kordus]]i, [[sekvents]]e, tasakaalustatud [[fraas]]e ning seotust valmis [[muusikavorm|vormiliste]] ja [[faktuur]]iliste [[mudel (muusika)|mudelitega]].
 
Sõna ekspressionism kasutatakse vahel ka laiemalt, et iseloomustada ka muud sarnaste omadustega muusikat. Tõepoolest, kohati on peaaegu võimatu piiritleda muusikalist ekspressionismi ainult [[Uus Viini koolkond|Uue Viini koolkonna]] vaba-atonaalse muusikaga ja jätta välja [[Gustav Mahler]], [[Richard Strauss]], [[Aleksandr Skrjabin]], [[Josef Matthias Hauer]], [[Igor Stravinski]], [[Karol Szymanowski]], [[Béla Bartók]], [[Paul Hindemith]], [[Charles Ives]] või [[Ernst Krenek]]. Lisaks on ekpressionistlikeks liigitatud ka mõningaid 1920. aastatest pärinevaid [[Kurt Weill]]i, Paul Hindemithi ja Ernst Kreneki muusikateatriteoseid, kuna tekstiliselt ja visuaalselt säilitavad nad küll ekspressionistliku väljenduse, kuid muusikaliselt on nad liikunud edasi erinevate muusikastiilide suunas.
 
Ekspressionismist veelgi laimas tähenduses, enamasti omadussõna "ekspressionistlik" kujul, räägivad tavaliselt ajakirjanikud, kes kasutavad seda iga ajastu muusika kohta, milles sidususest ja piirangutest olulisem on intensiivne väljendus.