Aaria: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
6. rida:
[[Ooper]]is, [[oratoorium]]is, [[kantaat|kantaadis]] või muus [[vokaalmuusikažanr]]is võib aaria moodustada iseseisva osa.
 
17.-18. sajandil hakati aariaks nimetama ka [[vokaalmuusika]] mudelite järgi kirjutatud meloodilisi instrumentaalteoseid. Seetõttu on aaria ühtlasi ka [[instrumentaalmuusikažanr]].
 
Iseseisvat lüürilist muusikateost, mis ei ole osa suuremast teosest, nimetatakse [[kontsertaaria]]ks.
 
 
==Ajalugu==
 
14. sajandil nimetati aariaks mistahes väljendusrikast meloodiat ning see tähistas pigem esitusviisi. Aariat esitas tavaliselt üks laulja, kuid seda võis esitada ka üks instrument.
 
Aja jooksul omandas aaria lühikestest ja lihtsatest meloodiatest keerulisemaid vorme. Näiteks 17. sajandil kirjutati aariaid ABA-vormis. ABA-vormis aariat nimetatakse ka ''da capo''-aariaks. Ooperis hakati aariaid klassifitseerima ka nende funktisoonifunktsiooni järgi, näiteks on olemas ''aria cantabile'', ''aria agitata'', ''aria di bravura'' jne.
 
19. sajandi keskpaigani olid paljud ooperid n-ö numbriooperid. Numbriooper koosnes aariatest, mille vahel paiknesid retsitatiivid.
 
19. sajandi keskpaigast muutus näiteks [[Richard WagneriWagner]]i tegevuse tõttu populaarseks läbikomponeeritud ooperistiil, mille üheks omaduseks on võimatus eristada iseseisvaid aariaid.
 
Inglise keeles tähistab sõna 'aaria' sarnaselt sõnalesõnaga ''air'' ühest küljest meloodiat ning teisest küljest ka tehnilises või stilistilises mõttes maneeri või meetodit. Teisel puhul kasutati seda sõna näiteks koos geograafilise tähise (näiteks ''aria (alla) napoletana'') või esteetilise kvaliteediga (näiteks lugu 'hea' või 'halva' aariaga).
 
==Vaata ka==