Seto surnuitk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P Intonatsioon (keeleteadus) |
||
11. rida:
Itkemisel tuli meeles pidada ka mõningad reeglid, et teispoolsusega suheldes end mitte ohtu seada. Itkeda võis vaid varahommikul ja päevasel ajal, kuid mitte enam õhtul. Surnuitkul oli maagiline eesmärk. Usuti, et surnu suhtumine elavasse võib kujuneda kas hea- või pahatahtlikuks, seega püüti käituda nii, et surnu oleks elavate suhtes ikkagi heatahtlik. Itkudes paluti surnud vanematelt karja- ja viljaõnne, tasuks lubati korraldada haual külluslikke sööminguid. Lisaks maagilistele uskumustele oli surnuitk siiski ka sügava leina väljendaja. Itkemine lisab matustele emotsionaalsust ning väärikust, hingestatud itk haarab arvukaid matusel olijaid.
Sõnad seto surnuitkudes on vaid osa itkemisest, tähtis on ka itkeja [[Intonatsioon (keeleteadus)|intonatsioon]], hääle kvaliteet, häälitsused nagu nuuksed ja nutt ning mitteverbaalsed aktid nagu liigutused, riietus, asend jne. Nuttes esitatud itkud on kiiretempolised, esitatud värsile järgneb umbes sama kaua kestev tekstivaba osa. Kõik värsid pole terves ulatuses arusaadavad: esineb nuukseid, mõned tekstid öeldakse sisse hingates, jne. Kuulajad panevad tähele, kuidas itketakse ning teevad järeldused, kui palju lahkunust hooliti. <ref> Pino, Veera; Sarv, Vaike 1981: "Setu Surnuitkud I". Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn. 22–23 </ref>
== Viited ==
| |||