Kirjakeel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Intonatsioon (keeleteadus) |
|||
5. rida:
Kirjakeele mõiste ja piirid ei ole [[keeleteadus]]es päris täpselt määratletud. Tänapäeval kaldub kirjakeel kõnekeelestuma, kuna [[arvuti]] ja [[internet]] võimaldavad inimestel korraldada suure osa oma igapäevasest suhtlusest kirjalikult ja isegi reaalajas. Varem tuli igale kirjalikule eneseväljendusele vastust vähemalt natuke aega oodata, mistõttu kirjakeel polnud nii spontaanne.
Mitmeid kõnekeeles olulisi parameetreid nagu [[Intonatsioon (keeleteadus)|intonatsioon]] kirjakeeles ei markeerita või markeeritakse napilt (nt [[hüüumärk]] ja [[küsimärk]]). Ka ei kasutata kirjakeeles paljusid kõnekeeles tavalisi [[Sõna|sõnu]] ja isegi mõningaid [[sõnaklass]]e, näiteks [[Parasiitsõna|parasiitsõnu]] ehk pragmaatilisi partikleid (''noh'', ''no'', ''nagu'', ''eksju'') ja funktsionaalseid häälitsusi ehk [[üneem]]e (''ee'', ''ää''). Sõnade tähendused muutuvad kirjakeeles aeglasemalt ning ka grammatiliselt on kirjakeel konservatiivsem kui kõnekeel.
Kui kõnekeelt on raske reeglistada, siis kirjakeele arengut teadlikult suunata on palju lihtsam. Suuresti teevad seda [[sõnaraamat]]ud, millel ei ole enamasti siiski seadusega kehtestatud normeerivat jõudu. Enamikus keeltes tugineb kogu [[keelekorraldus]] ühiskondlikele pooleldi vabatahtlikele normidele: teatud keelekasutust peetakse teatud sotsiaalsetes rollides ja situatsioonides aktsepteeritavaks ning mõningaid variatsioone välistatuteks.
| |||