Ekspressionism (muusika): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Ekspressionism''' on [[muusikastiil]], mis iseloomustab [[helilooja]] hingelist tormlemist väljendavat ekstravagantset ja [[kaos|kaootilist]] [[muusika]]t. Puhas ekspressionism otsekui kirjeldab helilooja [[psühhogramm]]i.
Kitsas tähenduses hõlmab ekspressionism enamikku [[Arnold Schönberg]]i aastatel 1908-1921 kirjutatud varast [[atonaalsus|atonaalset]], [[dodekafoonia]] eelset muusikat. Antud tähenduses on ekspressionistlikud ka Schönbergi õpilaste [[Alban Berg]]i ja [[Anton Webern]]i mõningad teosed. Schönbergi, Bergi ja Weberni ekspressionistlikus [[helikeel]]es on võetud küll üle [[Richard Wagner]]i [[kromatism|kromaatiline]] [[meloodia]] ja [[harmoonia]], kuid välditud on [[kadents]]e, [[kordus]]i, [[sekvents]]e, tasakaalustatud [[fraas]]e ning seotust valmis [[muusikavorm|vormiliste]] ja [[faktuur]]iliste [[mudel (muusika)|mudelitega]].
Sõna ekspressionism kasutatakse vahel ka laiemalt, et iseloomustada muud samal perioodil loodud sarnaste omadustega muusikat. Tõepoolest, kohati on peaaegu võimatu piiritleda muusikalist ekspressionismi ainult [[uusviini koolkond|uusviini koolkonna]] vaba-atonaalse muusikaga ja jätta välja [[Gustav Mahler]], [[Aleksandr Skrjabin]], [[Wolfgang Matthias Hauer]], [[Igor Stravinski]], [[Karol Szymanowski]], [[Béla Bartók]], [[Paul Hindemith]], [[Charles Ives]] või [[Ernst Krenek]]. Lisaks on ekpressionistlikeks liigitatud ka mõningaid 1920. aastatest pärinevaid [[Kurt Weill]]i, Paul Hindemithi ja Ernst Kreneki muusikateatriteoseid, kuna tekstiliselt ja visuaalselt säilitavad nad küll ekspressionistliku väljenduse, kuid muusikaliselt on nad liikunud edasi erinevate muusikastiilide suunas.
| |||