Ekspressionism (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Kitsas tähenduses hõlmab ekspressionism enamikku [[Arnold Schönberg]]i aastatel 1908-1921 kirjutatud varast [[atonaalsus|atonaalset]], [[dodekafoonia]] eelset muusikat. Antud tähenduses on ekspressionistlikud ka Schönbergi õpilaste [[Alban Berg]]i ja [[Anton Webern]]i mõningad teosed. Schönbergi, Bergi ja Weberni ekspressionistlikus [[helikeel]]es on võetud küll üle [[Richard Wagner]]i [[kromatism|kromaatiline]] [[meloodia]] ja [[harmoonia]], kuid välditud kadentse[[kadents]]e, kordumist[[kordus]]i, sekventse[[sekvents]]e, tasakaalustatud fraase[[fraas]]e ning seotust valmis [[muusikavorm|vormiliste]] ja faktuuriliste[[faktuur]]iliste mudelitega.

Sõna ekspressionism kasutatakse vahel ka laiemalt, et iseloomustada muud samal perioodil loodud sarnaste omadustega muusikat. Tõepoolest, kohati on peaaegu võimatu piiritleda muusikalist ekspressionismi ainult [[uusviini koolkond|uusviini koolkonna]] vaba-atonaalse muusikaga ja jätta välja [[Gustav Mahler]], [[Aleksandr Skrjabin]], [[Wolfgang Matthias Hauer]], [[Igor Stravinski]], [[Karol Szymanowski]], [[Béla Bartók]], [[Paul Hindemith]], [[Charles Ives]] või [[Ernst Krenek]]. Lisaks on ekpressionistlikeks liigitatud ka mõningaid 1920. aastatest pärinevaid [[Kurt Weill]]i, Paul Hindemithi ja Ernst Kreneki muusikateatriteoseid, kuna tekstiliselt ja visuaalselt säilitavad nad küll ekspressionistliku väljenduse, kuid muusikaliselt on nad liikunud edasi erinevate muusikastiilide suunas.