Ekspressionism (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Ekspressionism''' on muusikastiil, mis iseloomustab helilooja hingelisi tormlemisi väljendavat ekstravagantset ja kaootilist muusikat. Kitsas tähenduses hõlmab ekspression...'
 
Resümee puudub
1. rida:
'''Ekspressionism''' on muusikastiil, mis iseloomustab helilooja hingelisi tormlemisi väljendavat ekstravagantset ja kaootilist muusikat.
 
Kitsas tähenduses hõlmab ekspressionism enamikku Arnold Schönbergi perioodil 1908-1921 kirjutatud vaba-atonaalset, st dodekafoonia-eelset muusikat. Antud tähenduses on ekspressionistlikud ka Schönbergi õpilaste Alban Bergi ja Anton Weberni mõningad teosed. Puhas ekspressionism toimib kui psühhogramm. Schönbergi, Bergi ja Weberni ekspressionistlikus helikeeles on võetud küll üle Richard Wagneri kromaatilisekromaatiline meloodia ja harmoonia, kuid väldibvälditud kadentse, kordumist, sekventse, tasakaalustatud fraase ning seotust valmis vormiliste ja faktuuriliste mudelitega.
 
Sõna ekspressionism kasutatakse vahel ka laiemalt, et iseloomustada ka muud samal perioodil loodud sarnaste omadustega muusikat. Tõepoolest, kohati on peaaegu võimatu piiritleda muusikalist ekspressionismi ainult uusviini koolkonna vaba-atonaalse muusikaga ja jätta välja Gustav Mahler, Aleksander Skrjabin, Wolfgang Matthias Hauer, Igor Stravinski, Karol Szymanowski, Béla Bartók, Paul Hindemith, Charles Ives või Ernst Krenek. Lisaks on ekpressionistlikeks liigitatud ka mõningaid 1920. aastatest pärinevaid Kurt Weilli, Paul Hindemithi ja Ernst Kreneki muusikateatriteoseid, kuna tekstiliselt ja visuaalselt säilitavad nad küll ekspressionistliku väljenduse, kuid muusikaliselt on nad liikunud edasi erinevaid esteetikaid pidi.