Yves Klein: erinevus redaktsioonide vahel

'''Yves Klein''' ([[28. aprill]] [[1928]] [[NizzaNice]] – [[6. juuni]] [[1962]] [[Pariis]]) oli prantsuse [[kunstnik]], kes oli aktiivselt tegutsevtegutses Teise maailmasõja järgses Euroopas[[Euroopa]]s. Klein oli Pierre Restany poolt 1960. aastal algatatud kunstiliikumise [[Nouveau Réalisme]] ehk prantsuse uusrealismi[[uusrealism]]i üks juhtivatestjuhtivaid figuuridestfiguure. TemaOma loomingloominguga on seadnudoli ta pioneeriks ''performance ''-kunsti arenemiselarendaja ning eelkäijaks minimalismileminimalismi ja popkunstilepopkunsti eelkäija.

Yves Klein sündis 28. aprillil 1928. aastal Prantsusmaal, NizzasNice'is. Tema vanemad Fred Klein ja Marie Raymond olid mõlemad kunstnikud. Tema isa viljeles maastikumaale[[maastikumaal]]e ja ema oli üks informalismi (''l’artl'art informel'') kunstisuuna üks esindajatestesindajaid. Samuti oli Marie Raymond tuntud kunsti- ja kirjandusmaailma esindajatele korraldatud õhtute poolest, mida ta viis läbi Pariisis aastatel 1946 – 19541946–1954.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.yvesklein.com/en/biographie-longue/|Pealkiri=www.yvesklein.com|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> 1944. aastast kuni 1946. aastani õppis Klein koolides ''École Nationale de la Marine Marchande'' ja ''École Nationale des Langues Orientales''. 1947 alustabalustas ta judo õpingutegajudotreeninguid, mille käigus tutvubtutvus ta tulevaste eluaegsete sõprade poeet Claude Pascali ja kunstnik Armaniga. SellelSel perioodil alustabalustas ta ka katsetusetega, mille tulemustena sünnibsündis „Monotoone vaikuse sümfoonia“ ehk ''"Monotone-Silence Symphony''", mis kujutab endast ühest pikast noodist ja sellele järgnevast pikast pausist koosnevat muusikalist kompositsiooni.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=93}}</ref> Seda heliteost on nähtud kui võrdkuju monokroomsetele maalidele.

1948. aasta septembris reisibreisis Klein Itaaliasse ja sealt tagasi kodumaale, kust 18. novembril lahkub talahkus sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Olles täitnud oma sõjaväelised kohustused, lähebläks Klein 1950. aastal koos sõbra Claude Pascaliga Inglismaale. Londonis asubasus ta tööle raamivalmistaja Robert Savage’iSavage'i juures. Järgmisena viivadviisid teed Kleini ja ta sõbra Iirimaale, kus nad hakkavad võtma ratsutamistunde. 1949. ja 1950. aastatel teostabteostas ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seabseadis nendest üles ka väikese väljapaneku oma toas enda sõpradele.<ref name=":0" />

1951 reisibreisis Klein Hispaaniasse kavatsusega õppida hispaania keelt. Seal olles õpetabõpetas ta kohalikele nii prantsuse keelt kui ka judot. Oktoobris kolibkolis ta Pariisi ja hakkabhakkas planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris ta sinna laevaga ka jõuab,jõudis kusning veetis veedabseal kokku 15 kuud. Jaapanis olles jagabjagas ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta annabandis nii jaapanlastele kui ka ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutabsaavutas ta judos musta vöö taseme. Koos sõbra Harold Sharpiga alustavad nad dokumentaalfilmide tegemist judost, kus erinevad Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti tegelebkirjutas Klein sellelsel ajal ka judost raamatu kirjutamisegajudoraamatut. Detsembri lõpus lahkublahkus ta Jaapanist ja suundubsuundus Pariisi, kuhu ta jõuabjõudis 1954. aasta veebruaris.

Pärast Euroopasse naasmist võtabvõttis Klein vastu õpetaja ja juhendaja töökoha [[Hispaania]] Rahvuslikusjudoföderatsioonis Judo Föderatsioonis Madridis[[Madrid]]is. 1954. aasta novembris avaldabavaldas ta ''kataloogi "Yves Peintures'' kataloogi", mis koosnebkoosnes monokroomide kollektsioonist. Iga monokroom esindabesindas mingit linna, kus ta eelmiste aastate jooksul elanud on. Monokroomide eessõna koosneb teksti asemele mustadest joontest, mille autoriks on Claude Pascal. Detsembri alguses pöördubpöördus Klein tagasi Pariisi, kuhu ta ka pidama jääbjäi.<ref name=":1" />

1955. aastal keelduvadkeeldusid abstraktsele kunstile pühendatud näituse ''"Salon des Nouvelles Réalités''" korraldajad esitlemast Kleini monokroomi „''Expression„Expression du monde de la couleur mine orange“. Siiski pälvibpälvis ta oma esimese avaliku soolonäituseisikunäituse „Yves Peintures“ Club des Solitaires ruumides, kus ta esitlebesitles suuri monokroome erinevates värvides.''<ref name=":1" /> ''1956. aasta 21. veebruarist kuni 7. märtsini toimubtoimus Colette Allendy galeriis näitus „Yves: Propositions monochromes“. SellelSel aastal saabsai temast ka'' Püha Sebastiani vibulaskja ordu ''rüütel. 4. – 21–21. augustaugustil osalebosales ta koos Jean Tinguely’gaTinguelyga esimesel avangardi kunstiavangardkunsti festivalil Marseille’sMarseille's.''<ref name=":1" /> ''SellelSel aastal avastabavastas Klein oma signatuurvärvi ultramariinsinise, mida hakataksehakati hiljem kutsuma rahvusvaheliseks Kleini siniseks ehk ''International Klein Blue'' (IKB).''<ref name=":0" />

''1957. aastal jõuavadjõudsid Kleini tööd paljudele näitustele. Jaanuaris toimubtoimus Milanos Apollinaire’iApollinaire'i galeriis näitus „Epoca Blu“, mis koosnebkoosnes üheteistkümnest samasuurusest sinisest monokroomist ühes ruumis. JärgnevatelJärgnenud kuudel kohtabvõis Kleini loomingut leida Iris Clerti galeriisgaleriist Pariisis, kus ta teavitabteatas ühtlasi ka sinise ajastu algusest, mida tähistatakse 1001. sinise õhupalliga. Colette Allendy galeriis esitlebesitles Klein mitmeid töid, mis tutvustavad tema loomingu tulevikusuunda: skulptuur, keskkond, puhtad pigmendid, ekraan, „Ühe minuti tulemaal“ (One-Minute Fire Painting (M041)). Düsseldorfis toimubtoimus Alfred Schmela galeriis näitus „Yves, monochrome proposals“ ja sama väljapanek jõuabjõudis ka Londonisse Gallery One’i. Suve jooksul kohtubkohtus Klein kunstnik Rotraut Ueckeriga, kellest saabsai tema assistent ja hiljem ka abikaasa.''

''1958. aasta alguses võidabvõitis Klein rahvusvahelise meeskonna liikmena Gelsenkircheni teatri kaunistamiseks välja kuulutatud võistluse. Koos Kleiniga kuuluvadkuulusid meeskonda veel sakslased'' Norbert Kricke ja Paul Dierke ning inglane Robert Adams. Kleinile usaldatakseusaldati dekoreeridakuue kuusmonumentaalse monumentaalsetpaneeli paneelidekoreerimine, millemilleks jaoksta kasutab takasutas poolpehme reljeefi tehnikat. Samal ajal üritabüritas Klein minna kaugemale traditsioonilistest kunstipiiridest, eksponeerides tühjasidtühje näitusesaale ning alustades esimesi katsetusi elavate pintslite ehk oma modellidega. Nendest katsetustest arenevadarenesid lõpuks välja kuulsad antropomeetriad.<ref name=":0" />

1959. aasta alguses peabpidas Klein kõne Jean Tinguely näitusel Schmela galeriis Düsseldorfis[[Düsseldorf]]is, kus räägibrääkis kunstnike vahelisestkunstnikevahelisest koostööst. Märtsis võtabvõttis ta osa näitusest „''Vision„Vision in Motion-Motion in Vision''“Vision“ („Nägemus liikumises – liikumine nägemuses“). Juuni alguses peabpidas Klein Sorbonne’i[[Pariisi Ülikool|Sorbonne'i ülikoolis]] loengu kunsti arengust immateriaalsuse suunas, misloeng kannabkandis nime „''The„The Evolution of Art Towards the Immateriality''“Immateriality“. Sellel kuul toimubtoimus Iris Clerti galeriis väljapanekkäsnaskulptuuride käsnaskulptuuridestnäitus, mis kannabkandis nime „''Bas„Bas Reliefs in a forest of sponges''“sponges“. Aasta lõpus osalebosales ta ka Gelsenkircheni teatri avamisel, mille fuajee onoli kaunistatud Kleini monumentaalsete sinist värvi poolpehmete reljeefidega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=94}}</ref>

1960. aasta veebruaris esitlebesitles Klein oma uusi katsetusi. Ta katabkattis ühe modelli sinise värviga ja laseblasi tal oma keha jäljendi kanda suurele lõuendile. Seda eksperimenti onolid tema kodus tunnistamas Pierre Restany, Rotraut Uecker ja Udo Kultermann. Restany hakkabhakkas nähtut nimetama antropomeetriaks. Märtsi alguses näitabnäitas Klein antropomeetriat esmakordselt avalikult, esitades seda valitud publikule Kaasaegse Kunsti Galeriis (''Galerie d’Artd'Art Contemporain'') Pariisis. Sessioon algabalgas „Monotoonse vaikuse sümfooniaga“, mida esitavadesitasid kolm viiulit, kolm tšellot ja kolm koorilauljat. Kolm paljast modelli tulevadtulid lavale ja moodustavadmoodustasid oma siniseks värvitud kehadega lõuendile jäljed. Kogu esitus toimubtoimus Kleini juhendamisel. 16. aprillil avaldabavaldas Pierre Restany Milanos teksti pealkirjaga „Uusrealistid“, mis teebtegi ülevaate Apollinaire’iApollinaire'i galeriis toimuvatest kollektiivsetest näitustest, millest ka Klein osa võtabvõttis. Hiljem on kriitikud pidanud seda teksti uusrealismi liikumise manifestiks. Oktoobris saabsai uusrealismi liikumine Kleini korteris ametliku alguse, kui grupp kunstnikekunstnikke Pierre Restany koostatud rühmituse liitumisseadusele allkirja annab.<ref name=":0" /> 1960. aastal patenteeribpatenteeris Klein rahvusvahelise Kleini sinise.

1961. aastal toimubtoimus Kleini loomingu retrospektiiv Haus Lange muuseumis Krefeldis Saksamaal[[Saksamaa]]l. Samuti leiableidis aset tema esimene soolonäitusisikunäitus New YorkisYorgis Leo Castelli galeriis. Klein teebtegi sellelsel aastal ka koostööd arhitekt Claude Parentiga. Ühiselt disainitaksedisainiti Chaillot’Chaillot' paleele purskkaevud veest ja tulest.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/yves-klein|Pealkiri=www.guggenheim.org|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>

1962. aasta 21. jaanuaril abiellus Yves Klein ja Rotraut Uecker abielluvadUeckeriga. SellelSel aastal võtabvõttis Klein oma sõprade Armani, Raysse’jaRaysse'i ja Pascali kipsvormid, et neist portreereljeefid teha. Samuti võtabvõttis ta osa Pariisi dekoratiivkunstidedekoratiivkunsti muuseumis toimuvast näitusest „Antagonismid 2, objekt“. Mais külastabkülastas ta Cannes’iCannes'i filmifestivali, kus näidataksenäidati Gualtiero Jacopetti filmi „''Mondo„Mondo Cane''“Cane“. Stseen, milles Klein pidi olema, on välja lõigatud ja „Monotoonse vaikuse sümfoonia“ on asendatud poplauluga. SellelSel õhtul tababtabas teda ka esimene südameatakk. Samal kuul tababtabas teda ka järgmine südameatakk. Yves plaanibplaanis koos Sacha Sosnoga tulevaseks septembriks filmi „''Blue„Blue-Blue''“Blue“ võtteid, kuid paraku ta neid kunagi teostada ei jõua. Kuuenda6. juuni hommikul seiskubseiskus Kleini süda pärast järjekordset südameatakki. Kaks kuud hiljem, 6. augustil, sünnibsündis NizzasNice'is tema poeg Yves Amu Klein.<ref name=":0" />

Otsus kasutada värvi kui puhast vormi ja vabalt hõljuva tundlikkuse väljendust, tuli väga varases puntiks Kleini karjääris, kutsudes teda hülgama jooni ja piirama kontuure kui vangistust formaalsetes ja psühholoogilistes probleemides ning tuginema ainult vaimu tajumisele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=8}}</ref> Kuigi tema esimesed monokroomid olid valminud juba 1949. ja 1950. aastal, siis avalikkuse ette tõi ta need 1954. aastal. Kollektsioon kandis pealkirja ''"Yves Peintures''" ja koosnes eri värvi monokroomidest, mis kõik esindasid ühte linna, kus Klein eelmiste aastate jooksul oli elanud. 1955 valmis monokroom „''Expression„Expression du monde de la couleur mine orange“, mille'' ''"Salon des Nouvelles Réalités''" komitee tagasi lükkas soovitusega lisada teosele teine värv, punkt või joon, mis seda täiendada võiksid. Kuid Yves jäi endale kindlaks, tundes, et puhas värv siiski esindab temas miskit.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah.|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=11}}</ref>

=== ''EpocaSinine blu''periood ===

1957. aastal sisenebsisenes Klein sinisesse perioodi, avastades enda jaoks värvi, millest saabsai kunstniku kuulsaim tunnusmärk. ''International Klein Blue'' – ultramariinsinine, mille Klein saavutabsaavutas keemiliste ühendite abil. Klein oli inspireeritud looma IKB pealepärast otsinguid leidmaks sinist tooni, mis tõhusalt avaks lõputu tühja ruumi, hävitades maa ja taeva jagunemise. 1960. aastal ta selle värvi ka patenteeris. ''1957. aastal korraldas ta Apollinaire'i galeriis näitusnäituse „Epoca Blu“, mis koosnes üheteistkümnest samasuurusestühesuurusest ja sama tehnikaga valminud sinisest monokroomist, mida eristasid ainult erinevad hinnasildid. Tegu oli suure õnnestumisega. Kuid mõeldes Kleini suurtele monokroomidele, siis polnudki kõige olulisemad ehk monokroomid ise, vaid sinise värvi ambitsioonikas funktsioon. Pildid oli nii tugevalt sinisest värvist immutatud, et lõid piiramatu ruumilisuse mõju.''<ref>{{Raamatuviide|autor=Holzwarth, Hans Werner|pealkiri=Modern Art 1870–2000: Impressionism to Today|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=454}}</ref> ''1950. aastate lõpul lisablisas ta oma monokroomidele naturaalsed käsnad. Värvist küllastunud käsnad lisavad piltidele justkui uue kehalise oleku. Värvist imbunud käsnadest tegi ta ka 1959. aastal Iris Clerti galeriis näituse'' „''Bas„Bas Reliefs in a forest of sponges''“sponges“.

1958. aastal korraldas Klein Iris Clerti galeriis näituse, kus ta otsustas esitleda mitte miskit ehk tühjust. Ta eemaldas väikesest galeriiruumist kogu mööbli ning veetis nelikümmend kaheksa tundi seda ruumi valgeks värvides. Üle 3000- külastaja väisas näitust, sisenedes tühja ruumi kas individuaalselt või väikestes gruppides. Külastajatele pakuti siniseid kokteile, mis olid spetsiaalselt näituse jaoks valmistatud. Kokkuvõttes möödus kogu näitus väga edukalt ja publik tundis end inspireeritult idee värskusest.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=32}}</ref>

1958. aastal hakkas Klein kasutama paljaid modelle „elusate pintslitena“, kattes nad värviga ja juhendades neid oma värvist keha vastu lõuendit suruma. 1960. aasta veebruaris esitas Klein seda vaatemängu Pierre Restany, Rotraut Ueckeri ja Udo Kultermanni silme all. Restany andis nähtule nimeks antropomeetria. Naise keha vormid olid vähendatud torso ja reiteni ning oligi sündinud antropomeetriline sümbol ehk inimese proportsioonide kaanon.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=54}}</ref> Esimene galerii esitlus antropomeetriast toimus 1960 Pariisis Kaasaegse Kunsti Galeriis. Kogu etteaste kujutas endast tõelist vaatemängu, mis algas „Monotoonse vaikuse sümfoonia“ esitamisega kolme viiuli, kolme tšello ja kolme koorilaulja poolt. Seejärel sisenesid kolm alasti naist koos värvipangedega. Klein asus naisi katma sinise värviga ning juhendas nad seejärel lõuendini, kuhu nad oma jälje pidid jätma. Etendus, demonstreerides, kuidas sensuaalsust saab kunstiloomingu käigus sublimeerida, tekitas publikus peaaegu et maagilise teadmatuse. PealePärast seda sündmust valmistas Yves üle 150- antropomeetria paberil ja umbes 30- tükki siidil. Tööd erinesid suuruse, tehnika ja vormi poolest. Teose morfoloogia sõltus kaasatud modelli anatoomiast, temperamendist ja emotsionaalsest seisundist.

1960. aastal ilmuvadilmusid Kleini monokroomidesse, skulptuuridesse ja käsnreljeefidesse uued värvid. Kõige suurema väljakutse esitabesitas talle kuld, millega töötamiseks vajalikevajalikke tehnikaid õppis ta juba 1949. aastal Londonis. Esimene kullast monokroomide esitlus toimubtoimus 1960 Pariisis dekoratiivkunstidedekoratiivkunsti muuseumis. Kulla kõrvale hakkabhakkas ta asetama ka sinist ja roosat värvi, millest sünnibsündis kolme värvi kombinatsioon, mis kunstniku sõnul on tuletatud tuleleegi südames esinevatest värvidest.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=70}}</ref> Klein hakkabhakkas tulele otsima kohta ka oma loomingus. Nii sünnibsündis 1961. aastal tulemaalingute seeria, mille käigus põletabpõletas Klein leegiheitjaga lõuenditele figuure.

Yves Klein oli kahtlemata 1950.-1960–1960. aastate Euroopa kunstielu radikaal, kelle looming ja elustiil sümboliseerib tänini prantsuse avangardi irriteerivat hoiakut kodanliku publikuga suhtlemisel ja kaasajale kiirelt reageerivate uute käitumis-strateegiatekäitumisstrateegiate ja retoorikate plahvatuslikku arengut. Tal õnnestus elektriseerida kogu Pariisi kunstielu, hinnates ümber hingematva kiirusega traditsioonilise kunsti väärtused. Tänasel päeval kuuldes tema nime, mõtleme koheseltkohe värvilistele monokroomidele, intensiivsele sinisele toonile, mida tunneme rahvusvahelise Kleini sinisena ja värviga kaetud modellide kehadega kaunistatud lõuenditele. Oma lühikese elu jooksul suutis ta luua märkimisväärse pärandi, mis sai eeskujuks ''performance ''-kunsti ja minimalismi tekkele. Kleini loomingu mõjust annavad märku ka kõrged hinnad, millega tema teoseid kunstiturul on ostetud. Näiteks 2013. aastal osteti tema skulptuur, mis on valmistatud sinise pigmendiga immutatud naturaalsetest käsnadest, kahekümne kahe miljoni dollariga. Tema monokroomide puhul on teoste hinnad varieerunud 4.4–21 miljonistmiljoni kuni 21-miljoninivahel. 2006. aastal kuulus Kleini teos „RE 46“ viie kõige kõrgemaltkallimalt müüdud kunstiteose hulka.