Eino Tamberg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+ kategooria
11. rida:
{{tsitaat2|Tambergi muusika – see on ülevate ja dramaatiliste tunnete teatraalne ja poeetiline maailm. Mõned kujundid selles korduvad läbi aegade: erutunud trompetihüüd, helge tonaalne kadentsikeerutus, säravad, salapärased ja ohtlikud orkestrivärvid.<ref name="Tormis" />|Veljo Tormis}}
Eino Tambergi muusikale on omane teatraalne väljenduslaad; sagedased on ülevus ja dramaatilisus ning psühholoogiline taust. Eriti meeldis talle kujutada naise tundeelu.<ref name="Tormis" /><ref name="sQO10" /> Stiililt on see [[neoklassitsistlik]] – Tamberg pöördus mitmete minevikustiilide poole. Ta kirjutas väga erinevates žanrites ning eri koosseisudele – nii tema orkestrimuusikast, ballettidest, ooperitest, vokaal-sümfoonilistest teostest kui ka lauludest pärineb töid, mis on jäänud olulisele kohale nii eesti muusikas kui ka eri maade interpreetide kavades. Ta on üks 1950ndate ja 1960ndate eesti muusika "uue laine" esindajaid koos Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Jaan Räätsa ja Kuldar Singiga.<ref name="965me" /> Samas kasutas ta võrreldes kaasaegsetega suhteliselt vähe atonaalsust (erandina "Toccata" ja "Joanna Tentata") ja rahvamuusikatsitaate. Eino Tambergi teoseid on esitanud teiste seas New Yorgi filharmoonikud, Washingtoni Rahvuslik Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfooniaorkester ja Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Sümfooniaorkester. Hooajal 1997/98 oli Tamberg Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri resideeriv helilooja. 2010. aastal anti talle Eesti Muusikanõukogu preemia „inimliku ja õnnestava muusika“ eest.<ref name="y8Ut2" /><ref name="Kõrver" />
 
Evi Arujärv on jaganud Eino Tambergi elu kuueks loomeperioodiks ning andnud neile ka iseloomustavad nimed: "Rõõmsalt" (1955–1965), "Kirglikult" (1967–1978), "''Con amore''" (itaalia keeles: "armastusega"; 1981 – 1983), "Otsides" (1984–1990), "Mälestuste mälestus", (1991–1999), "Peatumatult" (alates 2000) . Esimese perioodi teostes on omal kohal tol ajal soositud rahvamuusika ning tantsulisus, eriti "Sümfoonilistes tantsudes", aga ka "Concerto grossos". Teisel perioodil katsetas Tamberg modernistlikke väljendusvahendeid, näiteks dodekafooniat ("Tokaatas" ja "Joanna tentatas") ning kihtidena faktuuri kirjutatud rütme.<ref name="Mtbp8" /> "''Con amore''" periood lõpetas paariaastase loomepausi, mil Tamberg kirjutas põhiliselt vaid lastemuusikat ning tõi tema loomingusse intiimsema põhitooni. Esikohal on õrnus, inimtunded ja armastus. Olulisemad teosed sellest ajast on viiulikontsert, oratoorium „Amores“ ja ooper "Lend"<ref name="sQO10" /> 1980. aastate teise poole otsinguperioodiga leidis Tamberg enda jaoks taas instrumentaalkontserdi ja sümfoonia, millest said tema hilise loomingu olulisemad žanrid. Tema muusika oli siis erapooletum, vabam ja lakoonilisem, varasemast rohkem kasutas ta siis rahvamuusikat. Sel ajal kirjutas ta suhteliselt palju erinevatele sündmustele (ka "punastele") pühendatud tellimustöid.<ref name="Zq5tB" /> Tellimustööd olid tavalised ka esimesel kümnendil pärast taasiseseisvumist. Pidulike ja isamaaliste teoste kõrval kirjutas ta vaikusest, kurbusest, ootusest ja ööst. Tema koosseisud muutusid väiksemaks, faktuurid polüfoonilisemaks ja akordikasse lisandusid kvart- ja septimintervallid.<ref name="7z8P1" /> Elu lõpus oli tema helikeel aforistlikult napisõnaline ja üldistava tundetooniga. Kõige enam kirjutas ta siis instrumentaalkontserte, varasemast rohkem ka kammerteoseid.<ref name="lJb3p" />
42. rida:
 
====Instrumentaalkontserdid====
Neoklassikule[[Neoklassik]]ule omaselt kasutas Tamberg tihti klassikalisi žanre ja vorme. Üheks selliseks on instrumentaalkontsert, millest pärineb kaheksa teost: tuuba-, Irina Botškovale kirjutatud viiuli- ja Toomas Vavilovile kirjutatud klarnetikontsert, tšellokontsert, Martin Kuuskmanni tellitud fagotikontsert ning 2 trompetikontserti. Enamik neist pärineb alates 1990. aastatest, kuid kõige rohkem mängitakse tema vanimat teost sellest žanris, esimest trompetikontserti.<ref name="sadakümme" />
 
Selle tellis 1972. aastal Venemaa parimaid trompetiste Timofei Dokšitser. Kontsert oli paar aastat hiljem kohustuslik teos NSV Liidu puhkpillimängijate konkursil, mistõttu on seda mänginud kõik paremad tolleaegsed noored nõukogude trompetistid.<ref name="XfgME" /> Evi Arujärv on esimese trompetikontserdi puhul tõstnud esile selle nooruslikult energilist häält, mis meenutab barokk-kontsertide kõla. Tähtsal kohal on Tambergile nii omased kirglikud kujundikontrastid ning erutatud, aga rõõmus rütmipulss.<ref name="sadakümme" /> Tambergi paelus trompetite puhul säravus, tehniline virtuoossus, soojus, tooni ilu ja hea kostvus ning tihti andis ta neile orkestriteostes kandva rolli (näiteks neljanda sümfoonia epiloogis).<ref name="lXYRf" />