Omadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Suhe (filosoofia) |
P Vorm (filosoofia) |
||
19. rida:
Omadust võib mõista kui realiseerunud ühist tunnust, funktsiooni, atribuuti või kvaliteeti, mis eristab ühte objektide, protsesside, suhete, sündmuste, tegevuste, isikute vms klassi teisest. Omadus on seega kitsendus, mille kaudu on võimalik määrata kuulumine ühte või teise entiteetide klassi.<ref name="Klaus/Buhr">Klaus, Georg; Buhr, Manfred (Hrsg.) 1975: Eigenschaft. – ''Philosophisches Wörterbuch.'' 11. Auflage. Leipzig</ref>
Tänapäeva filosoofias puudub üksmeel, millised omadused on essentsiaalsed ja millised aksidentaalsed. Essentsiaalseid omadusi tähistatakse traditsiooniliselt ka sõnaga '[[atribuut]]'.
17. sajandi empirismis, mida esindas [[John Locke]], tehti vahet [[primaarsed ja sekundaarsed omadused|primaarsetel ja sekundaarsetel omadustel]]. Primaarseteks peeti [[objektiivsus|objektiivselt]] mõõdetavaid omadusi nagu näiteks [[suurus]] ja [[Vorm (filosoofia)|vorm]] ning sekundaarseteks näiteks [[värvus]]t ja [[maitse]]t. Samas näiteks [[George Berkeley]] meelest on kõik omadused sekundaarsed, kuna omadused tekivad [[subjektiivsus|subjektiivse]] [[tunnetus]]e tulemusel.
Tehakse vahet ka liitsetel ja lihtsatel omadustel.
| |||