Aerodünaamika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Purjelaev
PResümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=veebruar|aasta=2017}}
'''Aerodünaamika''' (kreeka keelestkeeles  ἀήρ aer (õhk) + δυναμική (dünaamika)) on [[voolus]]te [[mehaanika]] haru, mis uurib kokkusurutava fluidumi, sealhulgas [[Õhk|õhu]] liikumist üle/ümber selles voolus olevate kehade ja õhus liikuvatele kehadele mõjuvaid [[Jõud|jõudusid]]. Aerodünaamika terminit kasutatakse tihti sünonüümina [[gaasidünaamika]]le, kuid vahe on selles, et “gaasidünaamika” on kõikide gaaside, mitte ainult õhu liikumise uurimine. Aerodünaamika ametlik uurimine tänapäeva mõistes algas 18. sajandil, kuigi põhiideede uurimine algas palju varem. Enamus varasematest saavutustest aerodünaamikas olid suunatud saavutamakssellele, et saavutada õhust raskemate seadmete lendamistlendamine, mida demonstreerisid esmakordselt vennad Wilbur ja Orville Wright 1903. aastal. Hiljutised uurimused aerdünaamikas keskenduvad kokkusurtavale [[vool]]ule, [[turbulents]]ile ja piirkihtidele.
 
== Ajalugu ==
7. rida:
1726. aastal lõi [[Isaac Newton]] [[õhutakistus]]e teooria, mis tegi temast ühe esimese aerodünaamiku. Hollandi-Šveitsi matemaatik [[Daniel Bernoulli]] kirjeldas oma hüdrodünaamikas fundamentaalset suhet rõhu, tiheduse ja kokkusurutamatu voolu kiiruse vahel, mida tänapäeval teatakse kui Bernoulli printsiipi, mis pakub ühe metoodi aerodünaamilise tõstejõu arvutamiseks.
 
1889. aastal ennustas prantsuse lennundusinsener Charles Renard esimese inimesena mõistetavalt lendamiseks vajava võimsuse suurust. [[Otto Lilienthal]] oli esimene, kes sooritas edukalt juhitavaid lauglende ja pakkus välja õhukese, kumera kujuga tiivaprofiili, mis annab väikese takistuse juures suure tõstejõu. Toetudes nendele uuendustele ja nende endi valmistatud tuuletunnelis tehtud uurimusteuuringute tulemustele, sooritasid [[vennad Wrightid]] 17. detsembril 1903. aastal maailma esimese mootorlennu.
 
== Põhimõisted ==