Yves Klein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'Yves Klein (28. aprill 1928 Nizza - 6. juuni 1962 Pariis) oli prantsuse kunstnik, kes oli aktiivselt tegutsev Teise maailmasõja järgses Euroopas. Klein oli Pierre Restany poolt...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Yves Klein''' (28. aprill 1928 Nizza - 6. juuni 1962 Pariis) oli prantsuse kunstnik, kes oli aktiivselt tegutsev Teise maailmasõja järgses Euroopas. Klein oli Pierre Restany poolt 1960. aastal algatatud kunstiliikumise Nouveau Réalisme ehk prantsuse uusrealismi üks juhtivatest figuuridest. Tema looming on seadnud ta pioneeriks performance kunsti arenemisel ning eelkäijaks minimalismile ja popkunstile.
== Elulugu ==
=== '''(1928 - 1953)''' ===
Yves Klein sündis 28. aprillil 1928. aastal Prantsusmaal, Nizzas. Tema vanemad Fred Klein ja Marie Raymond olid mõlemad kunstnikud. Tema isa viljeles maastikumaale ja ema oli informalismi (''l’art informel'') kunstisuuna üks esindajatest. Samuti oli Marie Raymond tuntud kunsti- ja kirjandusmaailma esindajatele korraldatud õhtute poolest, mida ta viis läbi Pariisis aastatel 1946 - 1954.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.yvesklein.com/en/biographie-longue/|Pealkiri=www.yvesklein.com|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> 1944. aastast kuni 1946. aastani õppis Klein koolides ''École Nationale de la Marine Marchande'' ja ''École Nationale des Langues Orientales''. 1947 alustab ta judo õpingutega, mille käigus tutvub ta tulevaste eluaegsete sõprade poeet Claude Pascali ja kunstnik Armaniga. Sellel perioodil alustab ta ka katsetusetega, mille tulemustena sünnib „Monotoone vaikuse sümfoonia“ ehk ''Monotone-Silence Symphony'', mis kujutab endast ühest pikast noodist ja sellele järgnevast pikast pausist koosnevat muusikalist kompositsiooni.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=93}}</ref> Seda heliteost on nähtud kui võrdkuju monokroomsetele maalidele.
1948. aasta septembris reisib Klein Itaaliasse ja sealt tagasi kodumaale, kust 18. novembril lahkub ta sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Olles täitnud oma sõjaväelised kohustused, läheb Klein 1950. aastal koos sõbra Claude Pascaliga Inglismaale. Londonis asub ta tööle raamivalmistaja Robert Savage’i juures. Järgmisena viivad teed Kleini ja ta sõbra Iirimaale, kus nad hakkavad võtma ratsutamistunde. 1949. ja 1950. aastatel teostab ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seab nendest üles ka väikese väljapaneku oma toas enda sõpradele.<ref name=":0" />
1951 reisib Klein Hispaaniasse kavatsusega õppida hispaania keelt. Seal olles õpetab ta kohalikele nii prantsuse keelt kui judot. Oktoobris kolib ta Pariisi ja hakkab planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris ta sinna laevaga ka jõuab, kus veedab kokku 15 kuud. Jaapanis olles jagab ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta annab nii jaapanlastele kui ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutab ta judos musta vöö taseme. Koos sõbra Harold Sharpiga alustavad nad dokumentaalfilmide tegemist judost, kus erinevad Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti tegeleb Klein sellel ajal ka judost raamatu kirjutamisega. Detsembri lõpus lahkub ta Jaapanist ja suundub Pariisi, kuhu ta jõuab 1954. aasta veebruaris.
=== '''(1954-1957)''' ===
Pärast Euroopasse naasmist võtab Klein vastu õpetaja ja juhendaja töökoha Hispaania Rahvuslikus Judo Föderatsioonis Madridis. 1954. aasta novembris avaldab ta ''Yves Peintures'' kataloogi, mis koosneb monokroomide kollektsioonist. Iga monokroom esindab mingit linna, kus ta eelmiste aastate jooksul elanud on. Monokroomide eessõna koosneb teksti asemele mustadest joontest, mille autoriks on Claude Pascal. Detsembri alguses pöördub Klein tagasi Pariisi, kuhu ta ka pidama jääb.<ref name=":1" />
1955 keelduvad abstraktsele kunstile pühendatud näituse ''Salon des Nouvelles Réalités'' korraldajad esitlemast Kleini monokroomi „''Expression du monde de la couleur mine orange“. Siiski pälvib ta oma esimese avaliku soolonäituse „Yves Peintures“ Club des Solitaires ruumides, kus ta esitleb suuri monokroome erinevates värvides.''<ref name=":1" /> ''1956. aasta 21. veebruarist kuni 7. märtsini toimub Colette Allendy galeriis näitus „Yves: Propositions monochromes“. Sellel aastal saab temast ka'' Püha Sebastiani vibulaskja ordu ''rüütel. 4. - 21. august osaleb ta koos Jean Tinguely’ga esimesel avangardi kunsti festivalil Marseille’s.''<ref name=":1" /> ''Sellel aastal avastab Klein oma signatuurvärvi ultramariinsinise, mida hakatakse hiljem kutsuma rahvusvaheliseks Kleini siniseks ehk International Klein Blue (IKB).''<ref name=":0" />
''1957. aastal jõuavad Kleini tööd paljudele näitustele. Jaanuaris toimub Milanos Apollinaire’i galeriis näitus „Epoca Blu“, mis koosneb üheteistkümnest samasuurusest sinisest monokroomist ühes ruumis. Järgnevatel kuudel kohtab Kleini loomingut Iris Clerti galeriis Pariisis, kus ta teavitab ühtlasi ka sinise ajastu algusest, mida tähistatakse 1001. sinise õhupalliga. Colette Allendy galeriis esitleb Klein mitmeid töid, mis tutvustavad tema loomingu tulevikusuunda: skulptuur, keskkond, puhtad pigmendid, ekraan, „Ühe minuti tulemaal“ (One-Minute Fire Painting (M041)). Düsseldorfis toimub Alfred Schmela galeriis näitus „Yves, monochrome proposals“ ja sama väljapanek jõuab ka Londonisse Gallery One’i. Suve jooksul kohtub Klein kunstnik Rotraut Ueckeriga, kellest saab tema assistent ja hiljem ka abikaasa.''
=== '''''(1958-1960)''''' ===
''1958. aasta alguses võidab Klein rahvusvahelise meeskonna liikmena Gelsenkircheni teatri kaunistamiseks välja kuulutatud võistluse. Koos Kleiniga kuuluvad meeskonda veel sakslased'' Norbert Kricke ja Paul Dierke ning inglane Robert Adams. Kleinile usaldatakse dekoreerida kuus monumentaalset paneeli, mille jaoks kasutab ta poolpehme reljeefi tehnikat. Samal ajal üritab Klein minna kaugemale traditsioonilistest kunstipiiridest, eksponeerides tühjasid näitusesaale ning alustades esimesi katsetusi elavate pintslite ehk oma modellidega. Nendest katsetustest arenevad lõpuks välja kuulsad antropomeetriad.<ref name=":0" />
1959. aasta alguses peab Klein kõne Jean Tinguely näitusel Schmela galeriis Düsseldorfis, kus räägib kunstnike vahelisest koostööst. Märtsis võtab ta osa näitusest „''Vision in Motion-Motion in Vision''“ („Nägemus liikumises – liikumine nägemuses“). Juuni alguses peab Klein Sorbonne’i ülikoolis loengu kunsti arengust immateriaalsuse suunas, mis kannab nime „''The Evolution of Art Towards the Immateriality''“. Sellel kuul toimub Iris Clerti galeriis väljapanek käsnaskulptuuridest, mis kannab nime „''Bas Reliefs in a forest of sponges''“. Aasta lõpus osaleb ta ka Gelsenkircheni teatri avamisel, mille fuajee on kaunistatud Kleini monumentaalsete sinist värvi poolpehmete reljeefidega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=94}}</ref>
1960. aasta veebruaris esitleb Klein oma uusi katsetusi. Ta katab ühe modelli sinise värviga ja laseb tal oma keha jäljendi kanda suurele lõuendile. Seda eksperimenti on tema kodus tunnistamas Pierre Restany, Rotraut Uecker ja Udo Kultermann. Restany hakkab nähtut nimetama antropomeetriaks. Märtsi alguses näitab Klein antropomeetriat esmakordselt avalikult, esitades seda valitud publikule Kaasaegse Kunsti Galeriis (''Galerie d’Art Contemporain'') Pariisis. Sessioon algab „Monotoonse vaikuse sümfooniaga“, mida esitavad kolm viiulit, kolm tšellot ja kolm koorilauljat. Kolm paljast modelli tulevad lavale ja moodustavad oma siniseks värvitud kehadega lõuendile jäljed. Kogu esitus toimub Kleini juhendamisel. 16. aprillil avaldab Pierre Restany Milanos teksti pealkirjaga „Uusrealistid“, mis teeb ülevaate Apollinaire’i galeriis toimuvatest kollektiivsetest näitustest, millest ka Klein osa võtab. Hiljem on kriitikud pidanud seda teksti uusrealismi liikumise manifestiks. Oktoobris saab uusrealismi liikumine Kleini korteris ametliku alguse, kui grupp kunstnike Pierre Restany koostatud rühmituse liitumisseadusele allkirja annab.<ref name=":0" /> 1960. aastal patenteerib Klein rahvusvahelise Kleini sinise.
=== '''(1961 - 1962)''' ===
1961. aastal toimub Kleini loomingu retrospektiiv Haus Lange muuseumis Krefeldis Saksamaal. Samuti leiab aset tema esimene soolonäitus New Yorkis Leo Castelli galeriis. Klein teeb sellel aastal ka koostööd arhitekt Claude Parentiga. Ühiselt disainitakse Chaillot’ paleele purskkaevud veest ja tulest.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/yves-klein|Pealkiri=www.guggenheim.org|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
1962. aasta 21. jaanuaril Yves Klein ja Rotraut Uecker abielluvad. Sellel aastal võtab Klein oma sõprade Armani, Raysse’ja Pascali kipsvormid, et neist portreereljeefid teha. Samuti võtab ta osa Pariisi dekoratiivkunstide muuseumis toimuvast näitusest „Antagonismid 2, objekt“. Mais külastab ta Cannes’i filmifestivali, kus näidatakse Gualtiero Jacopetti filmi „''Mondo Cane''“. Stseen, milles Klein pidi olema, on välja lõigatud ja „Monotoonse vaikuse sümfoonia“ on asendatud poplauluga. Sellel õhtul tabab teda ka esimene südameatakk. Samal kuul tabab teda ka järgmine südameatakk. Yves plaanib koos Sacha Sosnoga tulevaseks septembriks filmi „''Blue-Blue''“ võtteid, kuid paraku ta neid kunagi teostada ei jõua. Kuuenda juuni hommikul seiskub Kleini süda pärast järjekordset südameatakki. Kaks kuud hiljem, 6. augustil, sünnib Nizzas tema poeg Yves Amu Klein.<ref name=":0" />
== Looming ==
=== Monokroomid ===
Otsus kasutada värvi kui puhast vormi ja vabalt hõljuva tundlikkuse väljendust, tuli väga varases puntiks Kleini karjääris, kutsudes teda hülgama jooni ja piirama kontuure kui vangistust formaalsetes ja psühholoogilistes probleemides ning tuginema ainult vaimu tajumisele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=8}}</ref> Kuigi tema esimesed monokroomid olid valminud juba 1949. ja 1950. aastal, siis avalikkuse ette tõi ta need 1954. aastal. Kollektsioon kandis pealkirja ''Yves Peintures'' ja koosnes eri värvi monokroomidest, mis kõik esindasid ühte linna, kus Klein eelmiste aastate jooksul oli elanud. 1955 valmis monokroom „''Expression du monde de la couleur mine orange“, mille'' ''Salon des Nouvelles Réalités'' komitee tagasi lükkas soovitusega lisada teosele teine värv, punkt või joon, mis seda täiendada võiksid. Kuid Yves jäi endale kindlaks, tundes, et puhas värv siiski esindab temas miskit.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah.|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=11}}</ref>
=== ''Epoca blu'' ===
1957. aastal siseneb Klein sinisesse perioodi, avastades enda jaoks värvi, millest saab kunstniku kuulsaim tunnusmärk. ''International Klein Blue'' – ultramariinsinine, mille Klein saavutab keemiliste ühendite abil. Klein oli inspireeritud looma IKB peale otsinguid leidmaks sinist tooni, mis tõhusalt avaks lõputu tühja ruumi, hävitades maa ja taeva jagunemise. 1960. aastal ta selle värvi ka patenteeris. ''1957. aastal korraldas ta Apollinaire galeriis näitus „Epoca Blu“, mis koosnes üheteistkümnest samasuurusest ja sama tehnikaga valminud sinisest monokroomist, mida eristasid ainult erinevad hinnasildid. Tegu oli suure õnnestumisega. Kuid mõeldes Kleini suurtele monokroomidele, siis polnudki kõige olulisemad ehk monokroomid ise, vaid sinise värvi ambitsioonikas funktsioon. Pildid oli nii tugevalt sinisest värvist immutatud, et lõid piiramatu ruumilisuse mõju.''<ref>{{Raamatuviide|autor=Holzwarth, Hans Werner|pealkiri=Modern Art 1870-2000: Impressionism to Today|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=454}}</ref> ''1950. aastate lõpul lisab ta oma monokroomidele naturaalsed käsnad. Värvist küllastunud käsnad lisavad piltidele justkui uue kehalise oleku. Värvist imbunud käsnadest tegi ta ka 1959. aastal Iris Clerti galeriis näituse'' „''Bas Reliefs in a forest of sponges''“.
=== Tühjus ===
1958. aastal korraldas Klein Iris Clerti galeriis näituse, kus ta otsustas esitleda mitte miskit ehk tühjust. Ta eemaldas väikesest galeriiruumist kogu mööbli ning veetis nelikümmend kaheksa tundi seda ruumi valgeks värvides. Üle 3000-külastaja väisas näitust, sisenedes tühja ruumi kas individuaalselt või väikestes gruppides. Külastajatele pakuti siniseid kokteile, mis olid spetsiaalselt näituse jaoks valmistatud. Kokkuvõttes möödus kogu näitus väga edukalt ja publik tundis end inspireeritult idee värskusest.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=32}}</ref>
=== Antropomeetriad ===
1958. aastal hakkas Klein kasutama paljaid modelle „elusate pintslitena“, kattes nad värviga ja juhendades neid oma värvist keha vastu lõuendit suruma. 1960. aasta veebruaris esitas Klein seda vaatemängu Pierre Restany, Rotraut Ueckeri ja Udo Kultermanni silme all. Restany andis nähtule nimeks antropomeetria. Naise keha vormid olid vähendatud torso ja reiteni ning oligi sündinud antropomeetriline sümbol ehk inimese proportsioonide kaanon.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=54}}</ref> Esimene galerii esitlus antropomeetriast toimus 1960 Pariisis Kaasaegse Kunsti Galeriis. Kogu etteaste kujutas endast tõelist vaatemängu, mis algas „Monotoonse vaikuse sümfoonia“ esitamisega kolme viiuli, kolme tšello ja kolme koorilaulja poolt. Seejärel sisenesid kolm alasti naist koos värvipangedega. Klein asus naisi katma sinise värviga ning juhendas nad seejärel lõuendini, kuhu nad oma jälje pidid jätma. Etendus, demonstreerides, kuidas sensuaalsust saab kunstiloomingu käigus sublimeerida, tekitas publikus peaaegu et maagilise teadmatuse. Peale sündmust valmistas Yves üle 150-antropomeetria paberil ja umbes 30-tükki siidil. Tööd erinesid suuruse, tehnika ja vormi poolest. Teose morfoloogia sõltus kaasatud modelli anatoomiast, temperamendist ja emotsionaalsest seisundist.
=== Kuld ja tulemaalingud ===
1960. aastal ilmuvad Kleini monokroomidesse, skulptuuridesse ja käsnreljeefidesse uued värvid. Kõige suurema väljakutse esitab talle kuld, millega töötamiseks vajalike tehnikaid õppis ta juba 1949. aastal Londonis. Esimene kullast monokroomide esitlus toimub 1960 Pariisis dekoratiivkunstide muuseumis. Kulla kõrvale hakkab ta asetama ka sinist ja roosat värvi, millest sünnib kolme värvi kombinatsioon, mis kunstniku sõnul on tuletatud tuleleegi südames esinevatest värvidest.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=70}}</ref> Klein hakkab tulele otsima kohta ka oma loomingus. Nii sünnib 1961. aastal tulemaalingute seeria, mille käigus põletab Klein leegiheitjaga lõuenditele figuure.
== Pärand ==
Yves Klein oli kahtlemata 1950.-1960. aastate Euroopa kunstielu radikaal, kelle looming ja elustiil sümboliseerib tänini prantsuse avangardi irriteerivat hoiakut kodanliku publikuga suhtlemisel ja kaasajale kiirelt reageerivate uute käitumis-strateegiate ja retoorikate plahvatuslikku arengut. Tal õnnestus elektriseerida kogu Pariisi kunstielu, hinnates ümber hingematva kiirusega traditsioonilise kunsti väärtused. Tänasel päeval kuuldes tema nime, mõtleme koheselt värvilistele monokroomidele, intensiivsele sinisele toonile, mida tunneme rahvusvahelise Kleini sinisena ja värviga kaetud modellide kehadega kaunistatud lõuenditele. Oma lühikese elu jooksul suutis ta luua märkimisväärse pärandi, mis sai eeskujuks performance kunsti ja minimalismi tekkele. Kleini loomingu mõjust annavad märku ka kõrged hinnad, millega tema teoseid kunstiturul on ostetud. Näiteks 2013. aastal osteti tema skulptuur, mis on valmistatud sinise pigmendiga immutatud naturaalsetest käsnadest, kahekümne kahe miljoni dollariga. Tema monokroomide puhul on hinnad varieerunud 4. miljonist kuni 21-miljonini. 2006. aastal kuulus Kleini teos „RE 46“ viie kõige kõrgemalt müüdud kunstiteose hulka.
| |||