Erich von Manstein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
vajab täielikku ümbertöötamist, toortõlge vene keelest Märgised: Mobiilimuudatus Mobiilirakenduse kaudu |
|||
15. rida:
}}
'''Erich von Manstein''' ([[24. november]] [[1887]] [[Berliin]] – [[9. juuni]] [[1973]]) oli [[Kolmas Riik|Saksamaa]] väejuht. Sündinud pika
Saksa õnn sõjas hakkas ebasoodsat pööret võtma 1942. aastal, eriti katastroofilises Stalingradi lahingus, kus Manstein juhtis detsembris ebaõnnestunud Armeegrupp Doni (operatsioon "Talvine torm"). Hiljem tuntud kui "tagasilöök" - Mansteini vasturünnak Kolmandas Harkovi lahingus (veebruar-märts 1943) tõi endaga kaasa olulise territooriumi ning lõppes kolme Nõukogude armee hävitamisega ja kolme teise taandumisega. Ta osales ka Kurski lahingus (1943. aasta juulis-augustis) olles üks peamiseid juhte ühes suuremas tanki lahingus ajaloos. Tema jätkuvad erimeelsused Hitleriga sõja läbiviimise osas viisid tema vallandamiseni 1944. aasta märtsis. Ta võeti
Manstein andis 1946. aasta augustis tunnistusi Nürnbergi sõjakurjategijate kohtuprotsessis ja valmistas ette paberi, mis koos oma hilisemate memuaaridega aitasid kaasa luua "puhta Wehrmachti" müüdi - müüdi, et Saksa relvajõud ei olnud süüdi holokausti hirmuäratavuses. 1949. aastal mõisteti ta süüdi üheksas seitsmeteistkümnest süüdistusest, sealhulgas sõjavangide kehvas kohtlemises. Tema kaheksateistkümne aastane vanglakaristus vähendati hiljem kaheteistkümnele aga ära jõudis ta kanda ära ainult neli aastat, enne kui ta vabastati 1953. aastal. 1950. aastate keskel aitas ta relvajõude taastada. Tema memuaar, Verlorene Siege (1955) tõlgiti inglise keelde
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Generaloberst]] [[Eugen Ritter von Schobert]] | nimi=[[11. armee (Saksamaa)]] komandör | aeg=[[21. september]] [[1941]] - [[21. november]] [[1942]] | järgnev=[[Väegrupp Don]] }}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[11. armee (Saksamaa)]] | nimi=[[Väegrupp Don]] komandör | aeg=[[21. november]] [[1942]] - [[12. veebruar]] [[1943]]|järgnev=[[Väegrupp Süd]] }}
|