Erich von Manstein: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
vajab täielikku ümbertöötamist, toortõlge vene keelest
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiilirakenduse kaudu
15. rida:
}}
 
'''Erich von Manstein''' ([[24. november]] [[1887]] [[Berliin]] – [[9. juuni]] [[1973]]) oli [[Kolmas Riik|Saksamaa]] väejuht. Sündinud pika sõjaväesõjaväelise traditsiooniga ajaloolises aristokraatlikuksaristokraatlikus prussidePreisi perekonnas, ühines Manstein noorelt armeega ning osales I maailmasõjas aastatel 1914.-18. Ta tõusis sõja lõpuks kapteni auaste juurdeauastmesse.Ta oli aktiivne maailmasõdade vahelisel ajal, aidates Saksamaal oma relvajõude taastada. 1939. aasta septembris, Poola invasiooni ajal Teise maailmasõja alguses, teenis ta Gerd von Rundstedti alluvuses Armeegrupp Süd staabiohvitserina. Adolf Hitler valis Mansteini strateegia 1940. aasta mai invasiooni kohta Prantsusmaale, mille hiljem ratifitseeris Franz Halder ja teised OKH liikmed. Kindlate liitlaste reaktsioonide ennetamiseks peaks sissetungi peamiseks rünnakusuunaks olema Madalmaad, Manstein kavandas uuendusliku operatsiooni, hiljem tuntud kui Sichelschnitt ("sirpide lõikamine") - mis nõudis rünnakut läbi Ardenne metsa ja kiiret jõudmist La Manche'i väina, seeläbi lõigates ära Prantsusmaa ja liitlasvägede armeed Belgias ja Flandrias. Kampaania lõpus kindrali auaste saavutanud, osales ta Nõukogude Liidu invasioonis 1941. aasta juunis ja Sevastopoli piiramises (1941-1942), ning 1. juulil 1942 üledanti ta feldmarssaliks. Ta osales ka Leningradi piiramises.
 
Saksa õnn sõjas hakkas ebasoodsat pööret võtma 1942. aastal, eriti katastroofilises Stalingradi lahingus, kus Manstein juhtis detsembris ebaõnnestunud Armeegrupp Doni (operatsioon "Talvine torm"). Hiljem tuntud kui "tagasilöök" - Mansteini vasturünnak Kolmandas Harkovi lahingus (veebruar-märts 1943) tõi endaga kaasa olulise territooriumi ning lõppes kolme Nõukogude armee hävitamisega ja kolme teise taandumisega. Ta osales ka Kurski lahingus (1943. aasta juulis-augustis) olles üks peamiseid juhte ühes suuremas tanki lahingus ajaloos. Tema jätkuvad erimeelsused Hitleriga sõja läbiviimise osas viisid tema vallandamiseni 1944. aasta märtsis. Ta võeti Britidebrittide poolt vangi augustis 1945, mitu kuud pärast Saksamaa lüüa saamist.
 
Manstein andis 1946. aasta augustis tunnistusi Nürnbergi sõjakurjategijate kohtuprotsessis ja valmistas ette paberi, mis koos oma hilisemate memuaaridega aitasid kaasa luua "puhta Wehrmachti" müüdi - müüdi, et Saksa relvajõud ei olnud süüdi holokausti hirmuäratavuses. 1949. aastal mõisteti ta süüdi üheksas seitsmeteistkümnest süüdistusest, sealhulgas sõjavangide kehvas kohtlemises. Tema kaheksateistkümne aastane vanglakaristus vähendati hiljem kaheteistkümnele aga ära jõudis ta kanda ära ainult neli aastat, enne kui ta vabastati 1953. aastal. 1950. aastate keskel aitas ta relvajõude taastada. Tema memuaar, Verlorene Siege (1955) tõlgiti inglise keelde kaotatudpealkirjaga võitudena"Kaotatud võidud" ja kritiseerides Hitleri juhtimist väga kriitiliselt ning käsitledes sõja sõjalisi aspekte, ignoreerides selle poliitilisi ja eetilisi kontekste. Manstein suri Münchenis 1973. aastal.{{algus}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Generaloberst]] [[Eugen Ritter von Schobert]] | nimi=[[11. armee (Saksamaa)]] komandör | aeg=[[21. september]] [[1941]] - [[21. november]] [[1942]] | järgnev=[[Väegrupp Don]] }}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[11. armee (Saksamaa)]] | nimi=[[Väegrupp Don]] komandör | aeg=[[21. november]] [[1942]] - [[12. veebruar]] [[1943]]|järgnev=[[Väegrupp Süd]] }}