Benedictus XIII: erinevus redaktsioonide vahel

Vanemate vastuseisust hoolimata siirdus Orsini 1667 [[Veneetsia]]s [[dominiiklased|dominiiklaste]] [[klooster|kloostrisse]], kus ta loobus oma tiitlitest ja pärimisõigusest. Paavst [[Clemens IX]] ei rahuldanud tema vanemate palvet ja lubas Orsinil järgida oma kutsumust. [[13. veebruar]]il [[1668]] ja [[9. veebruar]]il [[1669]] andis Orsini mungatõotused, võttes nimeks Vincenzo Maria. Ta õppis [[Brescia]]s, Napolis, [[Bologna]]s ning Veneetsias [[filosoofia]]t ja [[teoloogia]]t ning [[ordinatsioon|ordineeriti]] [[24. veebruar]]il [[1671]] [[preester|preestriks]]. Tema vend Domenico abiellus 1671 [[Clemens X]] sugulasega. [[1675]] anti Orsinile valida, kas ta määratakse [[Salerno]] või [[Manfredonia]] [[peapiiskop]]iks; ta otsustas Manfredonia kasuks, kuna leidis, et seal on pastoraalset tööd rohkem. Peapiiskopina ja hiljem paavstina järgis ta [[askees|askeetlikku]] eluviisi. Orsini pidas peapiiskopina [[1693]] ja [[1698]] provintsiaalsinodid, külastas igal aastal [[kogudus]]i, lasi renoveerida ja ehitada [[kirikKirik (pühakoda)|kirikuid]]uid. [[5. juuni]]l [[1688]] ja [[14. märts]]il [[1702]] [[Benevento]]t tabanud [[maavärin]]ate järel lasi Orsini taastada purunenud hooned, mille tõttu peeti teda Benevento "teiseks rajajaks". Ta kirjutas sel ajal töid praktilise teoloogia vallast ja [[askees]]ist, mis avaldati [[1728]]. Beneventos sai tema lähimaks kaastööliseks [[Niccolò Paolo Andrea Coscia]], kes jäi hiljem ka Benedictus XIII lähimaks abiliseks, kuid Coscia kasutas paavsti vähest huvi [[poliitika]] vastu oma [[mahhinatsioon]]ideks.