Jules Massenet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P lisatud fakt |
PResümee puudub |
||
29. rida:
Massenet oli väga viljakas. Alustas tööpäeva sageli kell 4 hommikul. Muusika kirjutamisel ei kasutanud klaverit, vaida pani noodid paberile kujutlusvõimet kasutades. See oli meelepärane tema teoste orkestreerijatele, sest ka kõige valjemates muusikakäikudes said nad jätta instrumentide kõla selgeks. Massenet ei käinud oma teoste avalikel ettekannetel. Tavaliselt sõbrad teatasid talle esietendunud oopuse edust või ebaedust.
Oli eluajal väga populaarne, kuid varsti pärast surma läks tema stiil ning ta looming praktiliselt unustati. Alates [[1970. aastad|1970. aastatest]] hakati Massenet teoseid uuesti esitama. Kuid samasugust menu kui eluajal pole ta enam saavutanud jäädes selgelt teiste nimekate prantsuse heliloojate nagu Bizet, [[Charles Gounod]] ja [[Offenbach]] varju. Tänapäeval leiavad aga '' Manon,'' ''Werther'' ja ''Don Quichotte'' taas aktiivset esitamist. Eriti Prantsusmaal. Aegade jooksul on ''Werther''it ette kantud 63 lavastuses kõikides ooperilembelistes maades, järgneb ''Manon'' (47 lavastust), ''Don Quichotte'' (22), ''Thaïs'' (21) ja ''Cendrillon'' (Tuhkatriinu, 17). Eestis on esitatud: Don Quijote (Vanemuine 1995), Manon ([[Estonia]] 1928, 1959, 1992, [[Vanemuine]] 2009), Thaïs ([[PromFest]], 2009) ja Werther (Est Talveaed 1996).
On kirjutanud autobiograafia ''Mes souvenirs'' (Minu mälestused, 1912). Talle on antud ''[[Légion d’honneur]]'' (1895) ja ''[[Grand officier de la Légion d’honneur]]'' (1899) aumärgid. 1902. aastal sai Monaco ''[[Grand-croix de l’Ordre de Saint-Charles]]''. On ''[[Ordre de Léopold]]'' ohvitser (1894) ja ''[[Royal Philharmonic Society]]'' (1902) auliige.
| |||