Boléro: erinevus redaktsioonide vahel

'''"Boléro"''' on [[Prantsusmaa|prantsuse]] [[helilooja]] [[Maurice Ravel|Maurice Raveli]]'i orkestriteos, mille esiettekanne toimus [[1928]]. aastal. Teose nimipealkiri oli algselt "Fandango", kuid muudeti hiljem "BoléroBoléroks"-ks.

"Boléro" on kirjutatud võrdlemisi suurele orkestrikoosseisule: 2 [[flööt]]i, [[pikoloflööt]], 2 [[oboe]]d (teist dubleerib ''[[oboe d'amore]]''), [[inglissarv]], Es-[[klarnet]], 2 B-klarnetit, [[bassklarnet]], 2 [[fagott]]i, [[kontrafagott]], 4 [[metsasarv]]e, [[pikolotrompet]] ''in D'', 3 [[trompet]]it, 3 [[tromboon]]i, [[tuuba]], 2 [[saksofon]]i (üks neist [[sopransaksofon]]), [[timpan]], 2 [[väike trumm|väikest trummi]], [[taldrikud]], [[tam-tamtamtamm]], [[tšelesta]], [[harf]] ja [[keelpillirühm]] ([[viiul]]id, [[vioola]]d, [[tšello]]d ja [[kontrabass]]id).

Rütmi peal korratakse meloodiat, mis koosneb kahest 18-taktilisest [[hispaania]] [[rahvaviis]]ist. Teose huvitavus püsib tänu staatilise rütmitausta ja justkui vabadusse pürgiva meloodia kontrastist tekkivale pingele, erinevate [[tämber|tämbrite]] varieerimisele ja pidevalt kasvavale ''[[crescendo]]le''<nowiki/>'le. Meloodiat esitavad teose vältel ükshaaval erinevad [[puhkpillid]]. Teose keskpaigas hakkavad teised pillid teemat esitavat puhkpilli erinevates helistikes dubleerima. Esimest korda juhtub see, kui metsasarv mängib teemat [[C-duur]]is ja tšelesta dubleerib seda 2 ja 3 [[Oktav (helikõrguspiirkond)|oktavit]] kõrgemal ning kaks pikoloflööti vastavalt [[G-duur|G-]] ja [[E-duur]]is.

Meloodia [[saade]] muutub teose vältel tihedamaks ja valjemaks, kuni lõpuks mängib kogu orkester. Veidi enne lõppu toimub [[modulatsioon]] E-duuri, kuigi kaheksa takti pärast moduleeritakse tagasi C-duuri. Kuus takti enne lõppu tulevad esimest korda sisse [[suur trumm]], [[taldrikud]] ja [[tam-tamtamtamm]]. Teos lõpeb dissoneeriva [[Des-duur]]-akordi lahenemisega C-duuri.