Nazgulid: erinevus redaktsioonide vahel

'''Nazgulid''' on tegelased [[J.R.R. Tolkien|J. R. R. Tolkien]]i triloogias "[[Sõrmuste Isand]]".

Nazgulid viibisid Nähtamatus maailmas ja enamus, mis nad seal nägid, olid Sauroni poolt loodud viirastused. Nad ei näinud eriti valguses füüsilist maailma ja keskpäevavalguses ei näinud nad midagi. Inimesi nägid nad aga varjudena. See-eest nägid nad teineteistüksteist selgelt ka päevavalges ja pikkade vahemaadeisegi pealtkaugelt. Kõige ohtlikumad olid Sõrmuse Vaimud aga pimedas, sest siis nägid nad ka asju, mida tavaline inimene polnud võimeline nägema.

Nazgulid suutsid inimestega rääkida, kuid nende hääl kõlas kummaliselt ja ebameeldivalt. TeineteistÜksteist kutsusid nad aga kriiskavate karjetega, mis kõlasid verdtarretavalt. Samuti kuulsid nad teineteiseüksteise kriiskeid ülisuurte vahemaade tagant.

Nazgulite läheduses oli alati tunnetada õudust ning õhk nende ümber läks külmaks. Inimesed tunnetasid nende kohalolekut isegi siis, kui nad neid ei näinud. Samas oligi inimeste hirmutunnetus suurem, kui Nazgulid olid nendele nähtamatud – ilma nende mustade katvate keepideta. Samuti oli nende poolt tekitatav õud suurim pimedas ning siis, kui kõik üheksa vaimu olid koos.

Nazgulid kartsid ka haldjaid, eriti Kõrghaldjaid, kes olid elanud Kadumatutel Maadel, sest neil oli võimu ka nähtamatus maailmas. Samuti kartsid nad jõudusid, mida nimetati Valariks, eriti [[Elbereth]]i -– teda, kes oli loonud tähed, ja kes oli väga austatud just haldjate poolt.

Selleks läks vaja erilist mõõka -– valmistatud [[Dunedan]]ile ja sinna olid peale pandud loitsud, kui sellega haavati Nazgulite isandat, siis ta langes. Ülejäänud kaheksa Nazgulit hävisid leekides, kui [[Turmamägi]] kokku vajus. Nad hukkusid, kuna nende saatus oli seotud Sõrmusega ja kui Sõrmus hävis, siis hävisid ka nemad ja seesama side kindlustas, et Nazgulid ei tõuse enam iial.