Rahvusvaheline õigus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
13. rida:
Rahvusvaheline õigus erineb siseriiklikust õigusest, kuna rahvusvahelises kogukonnas puudub tsentraalne sunni- ja täidesaatmismehhanism. Teatud määral tegeleb sellega [[ÜRO Julgeolekunõukogu]], aga seda eelkõige kõige otsesemate rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamise juhtude puhul ja ka siis pole ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõiguse tõttu otsusele jõudmine garanteeritud. Öeldakse, et rahvusvaheline õigus on detsentraliseeritud süsteem, kus ühe riigi õigusrikkumisele vastamine sõltub paljuski teiste riikide reaktsioonidest.
Rahvusvahelist õigust tuleb näha tema ajaloolises arengus. Näiteks [[esimene maailmasõda|esimese maailmasõja]] ajal normi, mis oleks keelanud agressiivse sõja alustamise, veel ei eksisteerinud, ent alates 1928. aasta [[Kelloggi-Briandi pakt]]ist ja eriti 1945. aasta [[Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri|ÜRO põhikirjast]] (Hartast) on see rahvusvahelise õiguse üheks keskseks normiks. Samuti on [[inimõigus]]ed ja näiteks ka
Klassikaline rahvusvahelise õiguse teooria rõhutab riikide suveräänsust, ent pärast teist maailmasõda on eriti [[läänemaailm]]as kogunud jõudu teooriad, mis rõhutavad inimõiguste tähtsust ja rahvusvahelise kogukonna ühiseid eesmärke. Suveränistid omakorda kritiseerivad selliseid rahvusvahelise õiguse teooriaid kui globalistlikke ja eelkõige läänemaailma, sh globaalse kapitali, huvidest kantuid. Nõukogude õigusteadlane [[Grigori Tunkin]] (1906–1993) süüdistas Läänt koguni katsetes selliste teooriate kaudu luua ’[[maailmariik]]i’. Oluline on aduda, et rahvusvahelise õiguse valitsev [[diskursus]] on teatud määral ühtlasi ka võimudiskursus.
Eristatakse rahvusvahelist ja siseriiklikku õigust, ent suureks küsimuseks on nende omavaheline suhe, mis võib riigiti mõneti erineda. Pajudes riikides, sh Eestis, on see küsimus reguleeritud [[põhiseadus]]es. Suures plaanis eristatakse kahte mudelit – monism (rahvusvaheline ja siseriiklik õigus on ühe ja sama õigussüsteemi osad) ja dualism (need on erinevad õigussüsteemid ja tuleb eraldi reguleerida, kuidas rahvusvahelise õiguse norm jõuab siseriiklikku õigussuhet mõjutama).
Tänapäeva rahvusvahelises õiguses on tekkinud mitmeid alavaldkondi ja normikomplekse. Klassikalistele valdkondadele nagu [[diplomaatiline õigus]], [[rahvusvaheline humanitaarõigus]] (varem: sõjaõigus) ja [[rahvusvaheline mereõigus]] on lisandunud [[rahvusvaheline kriminaalõigus]], [[rahvusvaheline keskkonnaõigus|keskkonnaõigus]], [[rahvusvaheline kaubandusõigus|kaubandusõigus]], [[rahvusvaheline finantsõigus|finantsõigus]], [[kosmoseõigus]] jne, lisaks juba eelpool esile tõstetud inimõiguste õigusele. Mõnede autorite arvates on erinevate rahvusvahelise õiguse alavaldkondade vahel ka teatud killustumispotentsiaal (ingl k ''fragmentation of international law'') – siis, kui näiteks mõnede rahvusvaheliste kohtute praktikas muutub nõrgaks side üldise rahvusvahelise õiguse põhimõtetega või mõne teise rahvusvahelise õiguse alavaldkonnaga. Samas on väidetud, et teatud normid rahvusvahelises õiguses on teistest tähtsamad (eelkõige ''[[jus cogens]]''<nowiki/>'i normid, millest pole võimalik ka lepinguliselt taganeda). Selles kontekstis räägitakse rahvusvahelise õiguse ’konstitutsionaliseerumisest’ (ingl. k. ''constitutionalization of international law'').
35. rida:
== Rahvusvaheline õigus ja Eesti ==
Rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelise õiguse argumendid on mänginud Eesti riikluse kujunemisel ja taastamisel kaalukat rolli. Enamik Eesti riigi sünni juures olnud poliitikutest ([[Konstantin Päts]], [[Jaan Poska]], [[Ants Piip]] jt) olid juristid ja tundsid hästi rahvusvahelise õiguse aluseid. Paguluses uurisid rahvusvahelist õigust ja kirjutasid sellest mh ka eesti keeles [[Artur Taska]] jt. 1980. aastatel viis kirjanik [[Jaan Kross]] rahvusvahelise õiguse laiemalt Eesti inimeste
Kui president [[Lennart Meri]] käest küsiti 1990. aastate lõpus kommentaari [[India]] ja [[Pakistan]]i tuumakatsetuste kohta, vastas ta, et väikeriikide tuumapommiks on rahvusvaheline õigus. See veidi liialdatud seisukoht tulenes eelkõige kogemusest, mis sai Balti riikidele osaks 1990.–1991., eelkõige riikliku järjepidevuse doktriini (ingl k. ''state continuity'') mõjust Balti riikide iseseisvuse taastamisel.
| |||