Eesti esiajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2015}} {{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=mai}}

Neoliitikumis ehk nooremal kiviajal, mida Eesti alal<ref name="8QrI7" /> dateeritakse umbes [[4. aastatuhat eKr|4.]]–[[2. aastatuhat eKr|2. aastatuhandesse eKr]], kasutati edasi kivist, luust, puust ja sarvest esemeid. Esemed olid paremini töödeldud, samuti ilmusid uued täiustatumad töö- ja tarberiistad ([[kammkeraamika]]). Võeti kasutusele [[savinõud]]. Tegeldi küttimise, kalapüügi, algelise loomakasvatuse ja [[maaviljelus]]ega. Surnud maeti asula territooriumile, sealhulgas elamu põranda alla. Surnule pandi kaasa panuseid, näiteks nuga, [[kõõvits]] või ehteid. Üheks näiteks noorema kiviaja matusepaigast on [[Sope maa-alune kalmistu]].

Kammkeraamika viljelejate üks tuntumaid asulakohti oli [[Tamula asulakoht]], kus tegutseti umbes 4000-36004000–3600 eKr<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 9" />.

Umbes [[3000 eKr]] – [[2500 eKr]] jõudis Eestisse lõuna poolt uus kultuur, mis kasutas venet ehk paati meenutavate hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirveid, mistõttu on seda kultuuri nimetatud [[venekirves]]te või ka sõjakirveste kultuuriks. Uuele kultuurile olid iseloomulikud ka nöörjäljenditega savinõud, mistõttu seda kultuuri enamasti nimetatakse [[nöörkeraamika kultuur]]iks. Selle ajal levisid ka uued matmiskombed (maasse kaevatud haudadesse asetati surnu külili, tugevasti kägardatud asendis, kaasa pandi luuesemeid). Jätkuvalt tegeldi algelise loomakasvatusega ja maaviljelusega. Nöörkeraamika kultuuri levitajaid on peetud [[indoeurooplased|indoeurooplasteks]].

Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai [[põlluharimine]]. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt [[kõblas]]tega. Uut põldu saadi alepõletamisega. [[Ale]]põletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja [[võsa]] maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. [[Tuhk]], mis oli hea [[väetis]], aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud [[seemned]] künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati [[oder|otra]], [[nisu]] ja [[lina]]. Saak lõigati luu[[sirp]]idega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. OdraNaised hõõrusid odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati [[puder|putru]] ja [[karask]]it. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.

Varasel rauaajal ([[6. sajand eKr]] – 1. sajandil pKr), levis Eestisse naaberaladelt üksikuid raudesemeid, mis olid aga raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt [[karjakasvatus]]ega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis [[ale]]tamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks, hakati rajama maapealseid [[kalm]]eehitisi -– [[kivikirstkalme]]id. Levisid ka väikeselohulised [[kultusekivi]]d. Õpiti ise rauda tootma ([[soorauamaak]]).

Vanem rauaaeg ehk [[rooma rauaaeg|rooma rauaajal]], (1.-–[[4. sajand]] pKr.) oli eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Põlispõlde hariti [[kaheväljasüsteem]]i järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks. Puhkes õitsele käsitöö (metallitöö), [[Mustmätta peitleid]]). [[Matusekombed|Matusekomme]]tes levisid [[tarandkalme]]d ([[Jabara kalmed]], [[Kojastu kalmed]], [[Adila kivikalme]]).

Toimus rahvusvaheline suhtlus, Põhja-Eestist ([[Uhtna]]s) on leitud [[2. sajand|2.]] – [[3. sajand]]ist [[Vana-Rooma]] münte<ref name="UrChA" />,<ref name="Eq7Ds" />. [[Kriimani]]st ja [[Varnja]]st haruldasi [[Bütsants]]i päritolu hõbenõusid<ref>Dieter Quast ja Ülle Taimla, [http://aerling.blogspot.com.ee/2011/02/kaks-viienda-sajandi-butsantsi-hobenou.html KAKS VIIENDA SAJANDI BÜTSANTSI HÕBENÕU EESTIST], 17. helmikuuta 2011</ref>,<ref>[http://www.caitlingreen.org/2017/03/a-very-long-way-from-home.html A very long way from home: early Byzantine finds at the far ends of the world]</ref>. Rauaaajast leide on ka [[Villevere]] külas<ref>Merili Nikkolo, [http://jarvateataja.postimees.ee/239191/aardeleidude-rohkus-koneleb-jarvalaste-kurvast-saatusest Aardeleidude rohkus kõneleb järvalaste kurvast saatusest], Järva Teataja, 2. mai 2010</ref> ([[5. sajand]]i teisest poolest).

[[650]]–[[675]] – [[Hervariri saaga]] järgi valitses Taani-Rootsi kuningas [[Ivar Vidfamne]] [[Kuramaa]]d, Eestimaad ja kõiki teisi Läänemere idakalda maasidmaid<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 14" />. Ilmselt on see legend ja Eestimaa osas arheoloogia materjalid seda ka ei kinnita<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 14" />.

Nooremal rauaajal (8. sajand – 13–13. sajand) oli elanike peamiseks tegevusalaks maaharimine ([[oder]], [[talirukis]]). Maa suurust määrati [[adramaa]]des, maaviljelemises levis [[kolmeväljasüsteem]]. Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes. Läti Henriku sõnul "Virumaa on viljakas ja väga ilus maa ja tal on avarad, tasased põllud". Süda-Järvamaa, ning eriti [[Paide]] ja Peetri piirkonnad olid põllunduslikult sarnaselt Virumaaga arenenud. Varasem riimkroonika Järvamaa kohta: "Maa ilus oli ja suur ka, kuid siiski ilma metsata". Samuti leidus suuri külasid ja põllumaid ka [[Ugandi]], ning eriti praeguse [[Nõo kihelkond|Nõo kihelkonna]] piires. Küla ale-, heina-, karja-, ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad, ehk ''sarase''. Ühiseid külamaid kasutavaid kogukondi nimetati saraskonnaks. Suurem osa külasid olid üksteisega suursaraskonna vahekorras. Need kasvasid reeglina välja ühest algsest külast. Kui külast kasvas tütarküla välja, siis soetas see endale uued põllumaad, kuid endiseidendisi ühiseid maid kasutas see edasi koos algse külaga. Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt. Kord aastas valiti alemaist üks teatud tükk, külvati sellele 3–4 aastat järjest vilja ja jäeti see kurnatuna 15–20 aastaks puhkama. Seejärel võeti see jälle viljuse alla. Sedasi toimus alemaade harimine perioodiliselt mitmete tükkide viisi ja alemaad haarasid enda alla suuremaid maa-alasid kui alalised põllud.

[[Pilt:Varangian routes.png|pisi|300px|Varjaagide kaubateed: sinisega on märgitud kaubatee [[Läänemeri]] – [[Laadoga]] – [[Volga]]. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga]]

Tegeldi ka loomapidamisega ([[veis]]ed, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja mets[[mesindus]]ega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine ([[Rikassaare relvaleid]]), hiljem ka savinõude valmistamine. Tänu soodsale geograafilisele asendile Läänemere lääne- ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega ([[Kose aardeleid]]). Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (45), välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks (8). Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja [[trääl]]e e. orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Eestlased säilitasid muinasusu.

[[Vana-Vene]] [[Nestori kroonika]]s kirjeldatakse, kuidas [[862]]. aastal saadeti Põhja-Venemaa ja [[Ingeri]] alade erinevate rahvaste ([[tšuudid]], [[Ilmjärve sloveenid]], [[krivitšid]] ja [[vessid]]) juurest saadikuid Skandinaaviasse (mere taha varjaagide, russide juurde; neid variaage kutsuti russideks, nagu teisi normannideks ja sveadeks, muid angliteks ja veel teisi gotlandlasteks<ref name="e0QQm" />), kes kutsusid varjaage ''neid valitsema'' ([[:ru:Призвание варягов|ru]]). Vene allikate alusel, kuna puuduvad originaalallikad [[rauaaeg|nooremast rauaajast]] esineb erinevaid tõlgendusi kroonikas kasutatud väljendi «земля наша велика и обильна, а наряда в ней нет» kohta ning seda tõlgendatakse nii kutsega valitsema, kui ka kutsega asuda piirkonnas korda looma ja erinevate [[hõim]]ude üle, kes elasid sellelsel ajal Põhja-Venemaal (vt. [[Venemaa valitsejad]]). Ühise alade valitseja-vürsti kutsumise kohta Põhja-Venemaa ja [[Ingeri]] alade erinevate rahvaste ([[tšuudid]], [[Ilmjärve sloveenid]], [[krivitšid]] ja [[vessid]]) poolt ühise valitseja kutsumise vastu esitas vastuväite ka [[Arnold Paul Süvalep]], kes esitas versiooni, et võõraid võimumehi vajati ainult kindla korra ja kaitse loomiseks Novgorodi kaubaturgudel ja kaubateedel, mis olid üht­viisi tähtsad kõigile ümbruskonna rahvastele<ref name="pdl2l" />.

*umbesUmbes 1008 – [[Olav Püha saaga]] järgi ründas hilisem Norra kuningas [[Olav Püha]] tegi ühel kevadel saarlasi, püüdes [[Saaremaa]]d vallutada. Algselt maksu maksa nõustunud saarlased kogusid sõjaväe ja ründasid omakorda. Olav Püha olevat küll lahingu võitnud, kuid otsustas oma väed ära viia.<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 17" /><ref name="qXSUg" />.

*[[1170. aastad|1170. aastatest]] – esimene katse eestlasi [[ristiusk|ristiusustada]]: sel ajal (umbes 1167) nimetas [[Rooma-katoliku kirik|roomakatoliku kirik]]u [[Rooma paavst]] [[Aleksander III]] ametisse eestlaste piiskopi [[Fulco]].

*1228 – ordu loovutas [[Taani kuningas]] [[Valdemar II]]-selele Põhja-Eesti alad: [[Harjumaa]], [[Virumaa]] ja [[Alutaguse kihelkond|Alutaguse]].