Impulsstoiteallikas: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
PResümee puudub
Impulsstoiteallikas hoiab väljundparameetrid püsivana sisendpingete laias vahemikus, kusjuures palju energiasäästlikumalt, kui see on võimalik [[lineaarne pingestabilisaator|lineaarse pingestabilisaatoriga]]. Impulsstoiteallikad võeti kasutusele 1970. aastate lõpul<ref>[http://www.google.com/patents/about?id=zWE4AAAAEBAJ google.com/patent - Switched mode power supply] patent 4097773</ref> ja need on üha levinumad tehnilised lahendused [[toiteplokk]]ides.
==Talitluspõhimõte==
[[Pilt:Impulsstoiteallikas.png|centre|pisi|550 px|'''Alalispinge impulsstoitelülituse struktuuriskeem:'''<br/>'''1''' ‒ võrgufilter; '''2''' ‒ alaldusdiood või sildalaldi; '''3''' ‒ silukondensaator; '''4''' ‒ võimsustransistor (nt [[MOSFET]]); '''5''' ‒ trafo; '''6''' ‒ integraallülitus; '''7''' ‒ [[optron]] ]]
Erinevalt võrgusagedusliku trafoga toitelülitusest, kus võrgu vahelduvpinge transformeeritakse vajaliku tasemeni ja siis alaldatakse, impulsstoitelülituses võrgupinge (Euroopas 230 V, 50 Hz) esmalt alaldatakse ja silutakse pinge pulsatsiooni suure mahtuvusega kondensaatori abil. Tulemusena saadakse võrgupingest mõnevõrra kõrgem alalispinge.
*Elektrikaarkeevitusseadmed (vt [[keevitusalaldi]])
*Päikesepatareiseadmed.
*Elektrimootori pöörlemiskiiruse sageduse regureerimisereguleerimise lülitused.
*Luminofoor-[[säästulamp]]ide liitelülitused (vt [[elektrooniline ballast]])
 
138 100

muudatust