Minose kultuur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
353. rida:
Kui aga Minose kultuuri asjatundjad aastal [[1988]] [[Belgia]]s kogunesid, et arutleda võimaluse üle, et "Pax Minoica" on kontseptsioonina vananenud, olid tõendid minoslaste sõjakäikude kohta ikka veel napid. Nii ütles arheoloog Jan Driessen, et kuigi minose kunstis kujutatakse sageli relvi, näib see seal olevat üksnes rituaalse tähendusega. Ta ütles:{{tsitaat3|Sageli arvatakse, et kindlustatud paikade rajamine viitab ähvardavale sõjaohule, ent taolised kindlustatud keskused olid multifunktsionaalsed: need olid sageli ka piirkonnakeskuste materiaalseks väljenduseks või kehastuseks, ülistades samal ajal ka juhtiva võimu väge ja liites rahvast selle alla.|<ref name="z6zCU" />}}
Teisest küljest on Stella Chryssoulaki tööd saare idaosas asuvate väikeste välipostide või "vahimajakeste" juures tõendiks võimaliku kaitserajatiste süsteemi olemasolust. Ekslikud on ka väited, et Minose kultuuris relvi ei toodetud: Minose kultuuri mõõgad tüübist A (leitud Malliast ja Zarkosest) on kvaliteetseimad Egeuse piirkonnast leitud relvad.<ref>[http://www.theancientworld.net/civ/minoans_warfare.html The World of the Ancient Greeks - Warfare]</ref>
Keith Branigan on väitnud, et 95% nõndanimetatud Minose kultuuri relvadest on taolise käepidemega, mis teeb nende relvadena kasutamise võimatuks. Tänapäeval on aga nende täpsete koopiaga tehtud katseid, mis tõendavad, et see väide pole õige. Need relvad võisid lõikuda vastase ihusse kuni luuni välja ja kahjustada ka luid, ilma et oleks ise sealjuures kannatanud.<ref name="rXhCt" /> Arheoloog Paul Rehak kinnitab, et Minose kultuuri kaheksakujulisi kilpe ei võidud kasutada ei sõjas ega jahil, kuna need olid selleks liialt kohmakad. Arheoloog Cheryl Floyd on jõudnud järeldusele, et Minose kultuuri "relvad" olid tegelikult igapäevasteks töödeks nagu liha tükeldamine mõeldud tööriistad. Samas muudab selle teooria küsitavaks keskminoilisest ajastust pärinevate "kolme jala pikkuste rapiiride" (0,9 meetrit) esinemine.<ref name="1BpSq" />
360. rida:
Branigan on minoslaste sõjanduse kohta arvamusel, et "leitud relvade hulk, muljetavaldavad kindlustised ja agressiivse välimusega pikklaevad vihjavad kõik intensiivse vaenutegevuse perioodile. Neid lähemalt uurides võib aga tulla ka järeldusele, et kõik need kolm olulist tegurit võivad samahästi olla ka staatuse sümboliteks, moeks või poosetamiseks ning tegu pole tegeliku agressiivsusega... Varajasel pronksiajal Egeuse mere lõunaosas aset leidnud sõjategevus oli ilmselt kas isikutele keskenduv või ritualiseeritud tegevus (Kreetal) või siis väikesemõõduline ja pidev majandustegevuse osa ([[Küklaadid]]el, [[Atika]]s ja [[Argolis]]es)". Arheoloog Krzyszkowska jõudis järeldusele, et "ilmselge fakt on see, et eelajaloolise Egeuse piirkonna kohta pole meil mingeid otseseid märke ei sõjast ega vaenutegevusest".<ref name="djSli" />
Pole tõendeid ka selle kohta, et Minose kultuuril oleks olnud oma sõjavägi või et nad oleks valitsenud väljaspool Kreetat elavaid rahvaid. Minoslaste kunstist võib leida vaid üksikuid viiteid lahingutegevusele. Studebaker ütles aastal 2004, et kuigi mõned arheoloogid näevad mõningatel leitud Minose kultuuri taiestel märke sõjast, tõlgendavad teised neid festivalide, rituaalide või spordiüritustena. Kuigi kujutatud on relvastatud mehi, kellele on mõõgaga kõrri torgatud, võivad need kujutada ka rituaalsetel või veristel spordialadel langenuid.<ref>Studebaker, Jeri, 2004, “A Millennia Without War?” PanGaia 38 lk. 27</ref>
Mükeene kultuuris samal ajal valitsenud šahtmatuste perioodil pole ka mükeenelastel mingeid suuremaid kindlusehitisi (kõik sealsed kuulsamad tsitadellid on rajatud pärast peaaegu kõigi uuspaleelise perioodi Minose kultuuri lossikomplekside hävingut). Teiste Minose kultuuri kaasaegsete tsivilisatsioonide – näiteks egiptlaste või [[hetiidid|hetiitide]] – pidev sõjategevus on aga hästi dokumenteeritud.
| |||