Hoiak: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 148 baiti ,  4 aasta eest
P
Korrastasin skripti abil viiteid
(+ mallid toimeta, keeletoimeta)
P (Korrastasin skripti abil viiteid)
{{Toimeta|lisaja=2001:7D0:87CA:9180:8185:79F5:ADFD:A31A|aasta=2018|kuu=mai}}{{Keeletoimeta|lisaja=2001:7D0:87CA:9180:8185:79F5:ADFD:A31A|aasta=2018|kuu=mai}}
'''Hoiak''' on üheks sotsiaalteadustes enimkasutatud mõisteks. Ka igapäevases kõnepruugis räägitakse teiste inimeste iseloomustamisel nende mõttemaailma iseloomustavatest hoiakutest sama iseenesestmõistetavalt nagu nende silmade värvist, juuste pikkusest või jalanumbri suurusest.<ref>Augoustinos, M.,name="Augoustinos1995" Walker, I. (1995). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.</ref>
== Hoiaku mõiste evolutsioon ==
Esimesena võeti hoiaku mõiste kasutusele [[sotsioloog]]ide [[William Isaac Thomas|Thomas]]e ja [[Florian Znaniecki|Znaniecki]] poolt 1918-1920 aastatel teostatud klassikalises uuringus, kus nad analüüsisid maapiirkondadest pärit poola immigrantide kohanemist linnastunud USA ühiskonnas. Nemad tähistasid hoiakuga kognitiivse ja emotsionaalse iseloomuga seost inimese seisundi ja tema käitumise vahel. Hoiakuid ei käsitletud kaasasündinutena, vaid neid arvati tulenevat akulturatsiooniprotsessist. Uuringu toodi välja seosed igapäevase tegevuse konteksti ning varasemaid sotsiaalseid ja kultuurilisi kogemusi taasesitavate hoiakute vahel. Sellisena oli hoiaku mõiste väga lähedane [[Sotsiaalsed_representatsioonid|sotsiaalsele representatsioonile]].
 
Psühholoog [[Gordon Allport]] individualiseeris hoiaku mõiste, hakates kirjeldama seda indiviiditasandil stiimul-reaktsioon terminoloogias. <ref> name="Allport," G. W. (1935) Attitudes. Murchison, C. (toim). A handbook of social psychology (798-844). Worcester, MA: Clark University.</ref> Taoline hoiakute käsitlus oli palju lähedasem tollal psühholoogias domineerinud psüühilisi protsesse käitumisele redutseerivale [[Biheiviorism|biheivioristlikule mõtteviisile]], kuid eemaldus mõiste algsetest sotsioloogilistest juurtest. Alates Allporti töödest pääses domineerima hoiakute [[Positivism|positivistlik käsitlus]], mis püüdis mõõta üksikindiviidide hoiakuid mistahes valdkondades eesmärgiga selgitada välja individuaalsed erinevused hoiakutes, mida arvati prognoosivat erinevusi käitumises. Hoiakutest said inimeste peades omaette elu elavad [[objektiveerimine|objektiveeritud]] ja [[reifitseerimine|reifitseeritud]] [[kognitiivne|kognitiivsed]] [[Entiteet|entiteedid]]. Individuaalse iseloomuga kognitiivseid ja emotsionaalseid eelsoodumusi rõhutades läks hoiaku mõiste kaasa [[metodoloogiline individualism|metodoloogilise individualismiga]], mis kujundas edasist hoiakuteooriate arengut [[sotsiaalpsühholoogia]]s.<ref>Augoustinos, M.,name="Augoustinos1995" Walker, I. (1995). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.</ref>
 
Tänapäeval peetakse hoiaku all silmas indiviidi psühholoogilist kalduvust hinnata objekte või nähtusi teataval moel. Hoiakud võivad avalduda nii teadlikult kui ka mitteteadlikult ja need on emotsionaalsete reaktsioonidega tugevasti seotud.<ref> name="Eagly, A. H. ja Chaiken, S. (1993). The psychology of attitudes. Fort Worth, TX: Harcourt Brace" Jovanovich.</ref>
Käitumise prognoositavuse suurendamiseks lisasid [[Icek Ajzen|Ajzen]] ja [[Martin Fishbein|Fishbein]]<ref> name="Ajzen, I., Fishbein, M. (2005). The influence of attitudes on behavior. D. Albarracin, Johnson, B.T. Zanna, M.P. (toim). The handbook of attitudes (173–221). London: Lawrence Erlbaum" Associates.</ref> oma hoiakute mudelisse ka normatiivsed käitumiskavatsused ning erinevate käitumisviiside tajutud kerguse või raskuse. Nende käsitlus on tuntud planeeritud tegevuse teooriana, mille kohaselt on individuaalsed hoiakud koos käitumiskavatsuste ning üldiste normide ja käitumisviiside tunnetatud kergusega aluseks inimeste käitumisele.
 
Hoiakud on olemuselt [[hinnang]]ud. Nad indikeerivad, kuidas me orienteerime end selliste objektide suhtes, mida nimetatakse hoiaku referendiks. Kõigil hoiakutel on abstraktsem või konkreetsem referent ehk objekt, mille all peetakse silmas mitte ainult materiaalseid või vaimseid objekte, vaid samuti protsesse nagu [[valimised]] või abstraktsemaid nähtusi nagu [[liberalism]], [[võrdsus]] või [[sotsioloogia]]. Referendile osutades näitab hoiak talle antavat hinnangut. Hoiakutest rääkides kasutatakse hinnangulisi väljendeid nagu „meeldiv-ebameeldiv“, „hea-halb“. Kui hoiakuobjekt on inimesele tähtis, siis kaasnevad objektile hinnangu andmisega afektiivsed või emotsionaalsed reaktsioonid.<ref>Augoustinos, M.,name="Augoustinos2014" Walker, I., Donaghue, N. (2014). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.</ref>
 
== Kasutatud kirjandus ==
{{viited}}|allikad=
<ref name="Augoustinos1995">Augoustinos, M., Walker, I. (1995). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.</ref>
<ref name="Allport">Allport, G. W. (1935) Attitudes. Murchison, C. (toim). A handbook of social psychology (798-844). Worcester, MA: Clark University.</ref>
<ref name="Eagly">Eagly, A. H. ja Chaiken, S. (1993). The psychology of attitudes. Fort Worth, TX: Harcourt Brace Jovanovich.</ref>
<ref name="Ajzen">Ajzen, I., Fishbein, M. (2005). The influence of attitudes on behavior. D. Albarracin, Johnson, B.T. Zanna, M.P. (toim). The handbook of attitudes (173–221). London: Lawrence Erlbaum Associates.</ref>
<ref name="Augoustinos2014">Augoustinos, M., Walker, I., Donaghue, N. (2014). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.</ref>
}}
 
[[Kategooria:Sotsioloogia]] [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Sotsiaalpsühholoogia]]
76 082

muudatust