Erinevus lehekülje "Hoiak" redaktsioonide vahel

Lisatud 27 baiti ,  3 aasta eest
 
Tänapäeval peetakse hoiaku all silmas indiviidi psühholoogilist kalduvust hinnata objekte või nähtusi teataval moel. Hoiakud võivad avalduda nii teadlikult kui ka mitteteadlikult ja need on emotsionaalsete reaktsioonidega tugevasti seotud.<ref>Eagly, A. H. ja Chaiken, S. (1993). The psychology of attitudes. Fort Worth, TX: Harcourt Brace Jovanovich.</ref>
Käitumise prognoositavuse suurendamiseks lisasid [[Icek Ajzen|Ajzen] ja Fishbein[[Martin (2005)Fishbein|Fishbein]]<ref>Ajzen, I., Fishbein, M. (2005). The influence of attitudes on behavior. D. Albarracin, Johnson, B.T. Zanna, M.P. (toim). The handbook of attitudes (173–221). London: Lawrence Erlbaum Associates.</ref> oma hoiakute mudelisse ka normatiivsed käitumiskavatsused ning erinevate käitumisviiside tajutud kerguse või raskuse. Nende käsitlus on tuntud planeeritud tegevuse teooriana, mille kohaselt on individuaalsed hoiakud koos käitumiskavatsuste ning üldiste normide ja käitumisviiside tunnetatud kergusega aluseks inimeste käitumisele.
 
Hoiakud on olemuselt [[hinnang]]ud. Nad indikeerivad, kuidas me orienteerime end selliste objektide suhtes, mida nimetatakse hoiaku referendiks. Kõigil hoiakutel on abstraktsem või konkreetsem referent ehk objekt, mille all peetakse silmas mitte ainult materiaalseid või vaimseid objekte, vaid samuti protsesse nagu valimised või abstraktsemaid nähtusi nagu liberalism, võrdsus või sotsioloogia. Referendile osutades näitab hoiak talle antavat hinnangut. Hoiakutest rääkides kasutatakse hinnangulisi väljendeid nagu „meeldiv-ebameeldiv“, „hea-halb“. Kui hoiakuobjekt on inimesele tähtis, siis kaasnevad objektile hinnangu andmisega afektiivsed või emotsionaalsed reaktsioonid.<ref>Augoustinos, M., Walker, I., Donaghue, N. (2014). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.</ref>
Anonüümne kasutaja