Hilisromantism (muusika): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Hilisromantism''' on [[muusikastiil]], mis iseloomustab perioodil 1860–1910 põhiliselt [[Saksamaa]]l ja [[Austria]]s loodud [[muusika]]t. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab [[ekspressionism]]. Võrreldes teiste [[kaunid kunstid|kaunite kunstidega]] kestis hilisromantism muusikas kauem. Selle põhjuseks võis olla ka juba [[kõrgromantism (muusika)|muusikalise kõrgromantismi]] pikem kestus.
* [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestri]] koosseisu suurenemine hiigelmõõtmeteni ja
*
*
* [[programmiline muusika|programmilise muusika]]
Hilisromantismi mõjukamad [[helilooja]]d olid [[Gustav Mahler]] (1860–1911), [[Anton Bruckner]] (1824–1896) ja [[Richard Strauss]] (1864–1949). Hilisromantikute hulka on liigitatud ka [[Max Reger]] (1873–1916) ning varane [[Arnold Schönberg]] (1874–1951). Hilisromantikute suur eeskuju oli [[Richard Wagner]] (1813–1883).
▲Hilisromantilise muusika üldisteks tunnusteks on:
▲* [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestri]] koosseisu suurenemine hiigelmõõtmeteni ja vaskpillide osatähtsuse tõus, mille näiteks on [[Gustav Mahler]]i Kaheksas sümfoonia (1910)
▲* keerukas kromaatiline harmoonia ja tonaalse lahenduse edasilükkmine
▲* salongi- ja kodumusitseerimise segunemine institutsionaliseeritud kontserdieluga, mille tulemuseks on mitmesuguste kontserte korraldavate muusikaühingute (''Konzertgesellschaft'') ja [[filharmoonia]]te (''Philharmonie'') teke;
▲* [[programmiline muusika|programmilise muusika]] ([[Gustav Holst]]) ja [[muusikateater|muusikateatri]] ([[Richard Wagner]]) eelistamine [[puhas muusika|puhtale muusikale]].
Väljaspool saksa keeleruumi sarnanevad hilisromantismiga näiteks [[sümbolism]] ja varane [[impressionism]] ([[Gabriel Fauré]], [[Aleksander Skrjabin]]) või ka itaalia [[verism]] ([[Giacomo Puccini]]), milles omakorda avaldub [[modernism]], kuna tragöödia lõpus puudub katarsis ja tegevus kulgeb traagilise lõpuni.▼
Hilisromantilist helikeelt iseloomustab järjest keerulisemaks ja lahendust edasilükkavamaks muutuv harmoonia ning tihenev polüfoonia. [[Alexander von Zemlinsky]] või [[Max Regeri]] teostes võib olla isegi kuni kaksteist kontrapunktiliselt iseseisvat häält, mis on orkestreeritud värviküllaselt ning mille harmoonia lahendus kas ei saabu üldse või saabub väga hilja, viies selle muusika tonaalsuse piiridele. [[Hugo Wolf]]i teostes võib leida rohkelt hermoonilist teravust ja senitundmatuid akordide kombinatsioone. Richard Wagneri [[ooper]] [[Tristan ja Isolde (ooper)|Tristan und Isolde]] on kuulus oma tonaalselt määramatu harmoonia poolest, mis hõlmab kogu kaksteistheliruumi.
17. rida ⟶ 15. rida:
Tonaalsuse kaotanud muusikat hakati nimetama atonaalseks.
▲Väljaspool saksa keeleruumi sarnanevad hilisromantismiga näiteks [[sümbolism]] ja varane [[impressionism]] ([[Gabriel Fauré]], [[Aleksander Skrjabin]]) või ka itaalia [[verism]] ([[Giacomo Puccini]]), milles omakorda avaldub [[modernism]], kuna tragöödia lõpus puudub katarsis ja tegevus kulgeb traagilise lõpuni.
| |||