Avalikkus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
[[Demokraatia|Demokraatlikus ühiskonnas]] on üldsusel õigus organiseeruda ja oma arvamust avaldada<ref name="SEI"/>.
Möödunud sajandi olulisima mõtleja Hannah Arendti meelest oli avalikkus erakordne, ja habras koht, kus inimvabadus realiseerub kõige puhtamal kujul. Lähtudes vanade kreeklaste ühiskonnakorraldusest tõlgendas Arendt avalikku sfääri kui kohta, kus erinevalt erasfäärist ei ole inimtegevus väliselt tingitud. Me kõik peame tööd tegema, et oma olemist taastoota – kreeklastel oli see erasfääri valdkond ja kodune majapidamine tagas selle. Pärast avalikku sfääri astumist kaotab pelgalt isiklik olemine tähtsuse ja keskseks tõuseb meie kõigi ühine: avaliku sfääri loodud maailm ehk taust, millesse paigutades saavad meie sõnad ja teod püsiva tähenduse. Kui meie eesmärgid ei ole enam lihtsalt bioloogiast tingitud, tekib võimalus teha midagi uut ja ootamatut. Avalikkuses on alati ruumi millekski uueks. Inimeste vaba arutluse ja tegutsemise käigus sünnib pidevalt uusi mõtlemis-, kõnelemis- ja tegutsemisvõimalusi.
Avalik sfäär ei ole loodusest antud iseenesestmõistetav inimeolemise osa, vaid inimese enda loodud ruum, mille inimene võib moodsa tehnoloogilise maailma tingimustes, oma suva järgi alati ka hävitada. Arendt nägi juba oma eluajal era- ja avaliku sfääri piiride ähmastumist ning nende järkjärgulist segunemist ühtseks sotsiaalsfääriks. Sotsiaalsfäär tegeleb küll teemadega, mis vanasti puudutasid erasfääri – vajalikkus, produktiivsus, küllus –, kuid teeb seda kõiki puudutaval ühiskonnatasandil. Mida kaugemale avalikkus sotsiaalsfäär tungib, seda enam piirdub ühiskondlik elu lõpuks vaid eluks vajalike aineliste tingimuste taastootmisega.
==Vaata ka==
| |||