Jean Dubuffet: erinevus redaktsioonide vahel

 

== Elulugu ==

 

Pool aastat kestnud kunstiõpingute jooksul Pariisis sõbrunes Jean Dubuffet paljude endast vanemate kunstnikega, tuntumatest näiteks [[Raoul Dufy]], [[Juan Gris]], [[Max Jacob]], [[André Masson]], [[Fernand Léger]] ja [[Suzanne Valadon]]. Ta vaimustus [[Picasso]] varasemast ja [[Paul Klee]] loomingust, [[dadaism|dadaistide]] satiirilistest töödest ja muidugi [[Hans Prinzhorn]]i [[psühhopaat]]ide raamatust, mis mõjus nähtavasti nii sügavalt, et hilisemas elus sai temast ''art brut''<nowiki>'</nowiki>i nö kaanepoiss. Sellest perioodist ei ole alles palju, mõned Dufy mõjutustega akvarellikatsetused, aga ka üks [[fresko]], mida saab pidada tema tulevase materjaliga katsetamise ja mängimise ennustuseks.<ref>{{Raamatuviide|autor=Danchin, L.|pealkiri=Jean Dubuffet|aasta=1989|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref> Ent akadeemiline õpe ei sobinud mässumeelsele provintsinoorukile ning ta asus end iseseivalt arendama. Väliselt jättis ta mulje äärmisest kindlusest enda erakordses andes, ent tegelikkuses vaevles ta pidevas enesekahtluses, mis päädis esimese loomekriisiga ja ta lõpetas maalimise [[1914]]. aastal. [[Eksistents]]iaalsele ummikule ja [[neuroos|neurootilisusele]] vajutas pitseri ka [[Esimene maailmasõda]], kuhu ta mobiliseeriti samal aastal. Selle esimese kunstist eemaldumise perioodi vältel tegeles ta põhiliselt kirgliku lugemise ja luuletamisega, klaverimänguga, keelte (ka väljasurnud keelte) õpinguga ning reisis [[Itaalia]]s, [[Brasiilia]]s ning lõpuks läks oma perekonna traditsioonilist rada pidi ja hakkas tegelema veiniäriga. 1930. aastatel pöördus ta põgusalt tagasi kunsti juurde, elades nii-öelda kaksikelu. Taaskord tõstis pead erinevate tehnikatega katsetamine, näiteks tegi ta [[papjeemašee]] tehnikas maske sõpradest, [[käpiknukk]]e oma teisest naisest Lilist, samuti vaimustus [[kalligraafia]]st ja tegi kunstiajalooliste viidetega [[õlimaal]]e, näiteks "Lili renessanss-stiilis".

 

 

== Looming ==