Kriitiline mass: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
|||
84. rida:
Selleks, et [[tuumapomm]] plahvataks peab enne plahvatust alakriitilises seisundis olnud tuumkütus minema ülekriitiliseks. Seda on võimalik saavutada hoides tuumkütust eraldi osadena (igaüks väiksem kriitilisest massist) ning viies nad plahvatuse hetkeks omavahel kiiresti kokku. Näiteks [[uraan]]-235 tuumkütusega tuumapommides kasutatakse selleks tavalist lõhkeainet.
Kasutades täiesti puhast [[plutoonium]]-239 oleks selline meetod teoreetiliselt võimalik, kuid juba väike kogus plutoonium võib pakkuda huvi-240, mis kipub väga hõlpsalt [[spontaanne lõhustumine|spontaanselt lõhustuma]] ja tekitab [[ahelreaktsioon]]i enne tuumkütuse osade täielikku kokkupõrkamist. Liiga varajane ahelreaktsioon lõhustab ainult väikese osa tuumkütusest ning paiskab ülejäänud lõhustumata kütuse tükid teineteisest eemale, katkestades ahelreaktsiooni.
Seetõttu kasutatakse plutooniumpommides reeglina kriitilise massi saavutamiseks [[implosioonmeetod]]it. Kerakujulise tuumkütuse pinnal olevad lõhkeaineliistakud suruvad üheaegselt plahvatades plutooniumi kokku ning tekitavad piisava tiheduse, et ületada plutoonium-239 kriitiline mass. Plahvatuse mõju suurendamiseks võib plutooniumkera sees olla õõnsus, mille plahvatus kokku surub.
| |||