Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 13 baiti ,  1 aasta eest
P
Teosed jutumärkidesse
}}
 
'''Haiti''' [ha'iiti] (varasem eestikeelne nimevormnimekuju ''Haiiti'') on riik [[Ameerika]]s [[Kariibi meri|Kariibi meres]] [[Kuuba]]st ida pool asuva [[Haiti (saar)|Haiti]] saare ([[Antillid]]e suuruselt teine saar) läänepoolsel kolmandikul. Ta jagab saart idanaabri [[Dominikaani Vabariik|Dominikaani Vabariigiga]], millega tal on väga vähe ühist. Riik on praegu presidendi vastu suunatud [[2004. aasta Haiti mäss|mäss]]u järgses [[anarhia]]s.
 
Haiti on endine [[Prantsusmaa]] [[koloonia]], mis kuulutas end iseseisvaks teisena [[Ameerika]] maadest (esimene oli [[USA]]). Tegemist on maailma esimese [[neeger|neegrite]] [[vabariik|vabariigiga]].
Haiti põliselanikud, [[aravakid|aravakkide]] hulka kuuluvad [[tainod]] ehk ''Taíno''-indiaanlased suretati pärast Kolumbuse saabumist välja. 50 aasta pärast oli suurem osa neist surnud. Arvatavasti on tegemist kõige rängema taolise juhtumiga Ameerika avastamise algaegadel.
 
Paljud on pannud rahvastiku drastilise kokkukuivamise tol perioodil hispaanlastest vallutajate poolt toime pandud [[genotsiid]]i arvele. [[Katoliiklus|Katoliku]] [[preester]] ja ajaloolane [[Bartolomé de Las Casas]] kirjutas oma paljuköitelises teoses ''"[[Historia de las Indias]]''" ([[1527]]–[[1561]]): "Sellel saarel elas 60 000 [kui ma [[1508]]. aastal saabusin], kaasa arvatud indialased; nii et 1494–1508 oli sõja, orjuse ja kaevanduste tõttu hukka saanud kolm miljonit inimest. Kes seda tulevaste põlvede seas usuks?"
 
Tänapäeval arvavad paljud ajaloolased, et Las Casase andmed aravakkide arvu kohta olid liialdus ning tõenäoliselt oli aravakke pisut üle miljoni, kuigi on nimetatud ka 8 miljonist suuremaid arve.
 
===Duvalier'de diktatuur===
[[1957]] valiti presidendiks [[François Duvalier]]. Tekkis repressiivne ja korrumpeerunud režiim, mis surus opositsiooni jõuga maha ning kasutas ''voodoo''<nowiki/>'d. [[1964]] kuulutas Duvalier, keda tunti Papa Doci nime all, end eluaegseks presidendiks. Kui ta [[22. aprill]]il [[1971]] suri, päris võimu tema poeg [[Jean-Claude Duvalier]] (Baby Doc).
 
===Diktatuurijärgne periood===
7. veebruaril 1996 vannutati René Préval presidendiks. See oli esimene võimu üleandmine ühelt demokraatlikult valitud presidendilt teisele Haiti ajaloos.
 
1996. aasta lõpus lõi ekspresident Aristide [[OPL]]-ist lahku ja asutas uue partei ''[[Fanmi Lavalas]]'' (FL, 'Lavalasi perekond'). OPL, millel oli parlamendis enamus, nimetas end ümber Võitleva Rahva Organisatsiooniks (''Organisation du Peuple en Lutte''), säilitades lühendi OPL. Aprillis [[1997]] toimunud valimistel uuendati kolmandik Senatisenati koosseisust ning moodustati valdade ja linnade esinduskogud. See oli endistele liitlastele esimene võimalus omavaheliseks valimisvõitluseks. Kuigi esialgsed tulemused näitasid enamikul juhtudel FL-i kandidaatide võitu, ei kinnitanud enamik rahvusvahelisi vaatlejaid, et tegemist on vabade ja õiglaste valimistega. Registreeritud valijatest käis hääletamas ainult 5%. Võime süüdistati tulemuste võltsimises.
 
Prévali valitsus oli sunnitud tulemused tühistama, kuid ei võtnud suurt midagi ette olukorra lahendamiseks. Vaidlused valimistulemuste üle viisid sügava lõheni parlamendis ning seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, mistõttu valitsemine oli peaaegu halvatud. Juunis 1997 astus peaminister [[Rosny Smarth]] tagasi. Parlament lükkas tagasi kaks president Prévali esitatud peaministrikandidaati. Lõpuks kinnitati detsembris [[1998]] peaministriks [[Jacques Alexis]].
 
Selle poliitilise ummiku ajal ei suutnud valitsus korraldada kohalikke ega parlamendivalimisi 1998. aasta lõpus. Jaanuari alguses [[1999]] saatis president Préval laiali seadusandjad, kelle ametiaeg oli lõppenud – kogu Saadikutekojasaadikutekoja ja kõik Senatisenati liikmed peale 9 – ning muutis kohalikud valitavad ametnikud riigiteenistujateks. President ja peaminister valitsesid dekreetidega ning moodustasid valitsuskabineti, mis koosnes peaaegu täielikult FL-i pooldajatest. Oli tekkinud uus poliitiline liit [[ESPACE]] (Demokraatlik Konsultatsioonigrupp), mille survel andis valitsus kolm kohta 9-liikmelises Ajutises Valimisnõukogusvalimisnõukogus (''Conseil Électoral Provisoire'', CEP) opositsioonirühmitustele ja andis CEP-le mandaadi korraldada valimised 1999. aasta lõpul.
 
Valimised lükkusid mitu korda edasi. Kohalike nõukogude, vallavalitsuste, linnasaadikute, Saadikutekojasaadikutekoja ja 2/3 Senatisenati valimiste esimene voor toimus [[21. mai]]l [[2000]]. Valimistel osales lai poliitiliste jõudude spekter. Osalusprotsent oli üle 60%.
 
Metoodika, millega CEP määras kindlaks Senatisenati valimiste võitjaid, vältides teist hääletusvooru ja võimaldades FL-ile esimeses voorus peaaegu täieliku võidu, tekitas vaidlusi. Rikkumised häältelugemisel ning CEP-i tahtmatus uurida väidetavaid rikkumisi ja võltsimisi õõnestasid usaldust selle organi vastu. Valitsus avaldas nõukogule survet esitada moonutatud tulemused. Nõukogu esimees põgenes Haitilt ja kaks liiget astusid lõpuks tagasi.
 
Haiti võimud ei reageerinud rahvusvahelistele nõudmistele valimistulemusi korrigeerida. [[28. august]]il 2000 kutsuti kokku uus parlament, sealhulgas 10 senaatorit, kelle puhul valimisprotseduuri vaidlustati.
 
Samal ajal ühines enamik opositsiooniparteisid taktikalisse liitu, millest sai lõpuks ''Convergence Démocratique'' (CD). See nõudis valimistulemuste tühistamist ning uute valimiste korraldamist uue Ajutise Valimisnõukogu juhtimisel. Sellele pidi eelnema president Prévali tagasiastumine ning ajutise valitsuse võimuletulek. Opositsioon teatas ka novembrile määratud presidendi- ja Senati-valimistesenativalimiste boikoteerimisest.
 
Mitu [[Ameerika Riikide Organisatsioon]]i, [[Caricom]]i ja [[USA]] diplomaatilist missiooni olid püüdnud saavutada parlamendi kokkukutsumise edasilükkamist kuni valimistega seotud tüliküsimuste lahendamiseni. Kui parlament siiski kokku kutsuti, otsustasid Haitit abistavad riigid suunata oma abi valitsusest mööda. Samuti teatasid nad, et ei saada novembris toimuvatele valimistele isegi vaatlejaid.
Haiti vabastaja Toussaint L'Ouverture'i kirjades ja kõnedes on tunda piirkonna identiteet.
 
Tähtsaid kirjanikke:
Tähtsad kirjanikud on:
*[[Massillon Coicou]] ([[1867]]–[[1908]]; hakkas esimesena kasutama Haiti kreooli keelt: "Keiser Dessalines")
*[[Philippe Thoby-Marcelin]] ([[1904]])
*[[Pierre Marcelin]] ([[1908]]; eelmise vend; kirjutasid ühiselt; talupojaromaanid ''"Le Crayon de Dieu''", ''"Canapé-vert''", ''"La Bête de Musseau''")
*[[Jacques Roumain]] ([[1907]]–[[1944]]; talupojaromaan "Kaste peremehed")
*[[Georges Sylvain]] ([[1866]]–[[1925]]; kreooli lood ''"Cric-Crac''")
*[[Jean Price-Mars]] ([[1876]]–[[1970]]; ajaloolane, etnoloog ja poliitik, kirjutas Haitist esimese antropoloogilise uurimuse Haitist ''"Ainsi parla l'oncle''": "Nõnda kõneles onu", [[1928]])
 
==Vaata ka==