Redaktsioon: 14. mai 2018, kell 14:55 redigeeri Andres088 (arutelu \| kaastöö) 3 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 14. mai 2018, kell 14:57 redigeeri eemalda Andres088 (arutelu \| kaastöö) 3 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
14. rida: Esimene teadaolev päramootor oli väike 5kg kaaluv elektrimootor, mis kavandati 1870 aastal Gustave Trouve poolt ja patendeeriti 1880 a mais (patent nr 136,560). Hiljem 25 bensiinil töötavat päramootorit esitleti 1896 aastal American Motors Co poolt, kuid sellel alal need mootorid teerajajaks ei saanud. Esimese bensiinimootoriga päramootori, mis jõudis ka müügile konstrueeris noor Yale inseneeria tudeng Cameron Waterman 1903, ja patenditaotlus esitati 1905 aastal. Aasta hiljem alustati mootori tootmist ja loodeti müüa 25000 mootorit aastaks 1914 Kõige edukama mootori sellel ajajärgul lõi Norra-Ameerika leiutaja Ole Evinrude<ref name=":1">{{Cite web\|url=http://lemelson.mit.edu/resources/ole-evinrude\|title=Ole Evinrude~~<ref~~ \|access-date=2018-05-13}}</ref> 1909 aastal, kelle nimi katab nii mõnegi tänapäevase mootori kapotti. Ajavahemikul 1909-19014 tootis Evinrude Co tuhandeid oma päramootoreid, mida müüdi edukalt kogu maailmas. Ajalooliselt on enamus päramootoreid olnud kahetaktilised bensiinimootorid, mis on varustatud karburaatoriga, kuna selle konstruktsioonil on olnud oma lihtsus, usaldusväärsus, madal hind ja kergem kaal. Puudusteks on suurem looduse reostus, mis tuleb põlemata bensiini ja õlijääkidest heitgaaside hulgas ja suuremast mürast. Kuigi neljataktilisi mootoreid müüdi 1920 aasta lõpust, siis laialdasem levik nendel mootoritel oli sajandi teises pooles. Neljataktiliste mootorite eeliseks on väiksem müra, vähesem kütusekulu ja suurem töökindlus. Puuduseks aga suurem kaal.

Päramootor: erinevus redaktsioonide vahel