Enver Paşa: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
Enver sündis İstanbulis türgi ja [[albaania]] päritolu perekonnas. Ta omandas sõjaväelise hariduse, saades [[1906]]. aastaks majoriks. Samal ajal sai temast ka Progressi ja Ühtsuse Komitee liige. [[1908]]. aastal puhkes noortürklaste ülestõus ja Enver sai selle üheks sõjaliseks juhiks. Noortürklased tõusid võimule ja Enverist sai üks sõjaväe juhte. Ta asus sõjaväge vastavalt [[Saksamaa]] eeskujule reformima.
 
[[1911]]. aastal puhkes [[Itaalia-Türgi sõda]], mille käigus Türgi kaotas [[Liibüa]]. See tõi kaasa noortürklaste populaarsuse languse, valitsuse moodustasid liberaalid. Kuid [[1912]]–[[1913]] toimunud Esimeses Balkani sõjas sai Türgi rängalt lüüa, mistõttu ka liberaalide populaarsus kukkus ning noortürklased said võimule tagasi. Enverist sai sõjaminister ning ta kasutas ära [[Bulgaaria]] rasket olukorda Teises Balkani sõjas, vallutades [[Adrianoopol]]i tagasi. Peale seda sai temast [[paša]] ning teda hakati kutsuma Enver Paşaks. Lisaks abiellus ta Türgi printsessi Emine Naciye Sultaniga, saades nii sultanipere sugulaseks. Sisuliselt kehtestus Türgis [[Kolm Paşatpašat|kolme paša]] sõjaline diktatuur (Enver Paşa, [[Talat Paşa]] ja [[Cemal Paşa]]). Need kolm pašat olid ka peamised süüdlased [[Armeenia genotsiid]]is.<ref>Henham, Ralph; Behrens, Paul, eds. (2009). The Criminal Law of Genocide: International, Comparative and Contextual Aspects. Farnham: Ashgate. ISBN 978-1-40949591-8. "The guilty main architects of the genocide Talaat Pasaha [...] and Enver Pasha..."</ref>
 
Enver Paşa oli aktiivne Saksamaa toetaja ning seetõttu asus ta kohe [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] alates propageerima sõjaga ühinemist. Viimaks, [[1914]]. aasta oktoobris, ta saavutaski selle, misjärel puhkesid ägedad lahingud [[Venemaa]]ga. Enver juhtis Türgi armeed Sarikamiši lahingus, mis lõppes Türgile ränga lüüasaamisega. Seejärel naasis Enver İstanbuli ning korraldas selle kaitset [[Gallipoli kampaania]] alguses, kuid andis väejuhtimise hiljem üle Liman von Sandersile ja [[Kemal Mustafa Atatürk]]ile.