Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
55. rida:
Kohalikud maanõukogud keeldusid Seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel [[Michał Hieronim Radziwiłł]]il ning [[Adam Poniński]]l saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.<ref name="CYjI9" /> Selleks, et [[Liberum veto]] printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi [[konföderatiivne seim|konföderatiivseks seimiks]], kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protesteerijate seas olid [[Tadeusz Rejtan]], [[Samuel Korsak]] ja [[Stanisław Bohuszewicz]]), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide [[Andrzej Młodziejowski]], [[Ignacy Jakub Massalski]] ja [[Antoni Kazimierz Ostrowski]] (viimane neist oli toona Poola [[priimus]]) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. [[18. september|18. septembril]] [[1773]] kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.<ref name="seitseteist" />
Sama Seim kehtestas ka terve rea seaduseid, mis kinnitasid Poolale saatuslikuks osutunud konstitutsiooniliste puudujääkide järjepidevust. Ühtlasi olid jagamises osalenud riigid nende seaduste garandiks.<ref>Władysław Smoleński (1919). Dzieje narodu polskiego. Gebethner i Wolff. lk. 295–305</ref> Nõrgenenud Poola alustas reforme, millele Venemaa kui üks garantidest reageeris [[Targowica konföderatsioon]]i moodustamisega ja invasiooniga.<ref>Daniel Stone (2001). The Polish-Lithuanian State: 1386–1795. University of Washington Press. lk. 282–285. ISBN 978-0-295-98093-5.</ref> Kuna Poola ja Preisimaa vahel oli varem sõlmitud liiduleping, millest viimane kinni ei pidanud, nõudis Presimaa valitseja [[Friedrich Wilhelm II]] endale kompensatsiooniks osa Poola aladest, mis tõi aastal 1793 kaasa [[Teine Poola jagamine|teise Poola jagamise]]. Poolakate protestid ja nende kulminatsioon [[Kościuszko ülestõus]]us viisid aastal 1795 [[Kolmas Poola jagamine|kolmanda Poola jagamiseni]].<ref>Davies, Norman. God's Playground: A History of Poland. Revised Edition ed. Oxford: Clarendon Press, 2005.</ref>
Poola jaganud riike hakati selle aladel hiljem nimetama kolme musta kotka liiduks (kõigi jagamisel osalenud riikide vappidel oli musta kotka kujutis, sellal kui [[Poola vapp|Poola vapil]] on kujutatud valget kotkast).<ref>Полоцк – Лiтва – Rzeczpospolita – Беларусь. Это наше, здесь мы беларусы ... Артур Прокопчук</ref>
| |||