Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P →Taust |
|||
21. rida:
Pärast jagamislepingu sõlmimist alustasid selle kolm osapoolt Lääne-Euroopas laialdast propagandakampaaniat, õigustamaks oma tegusid. Üks ettekäänetest, mida kasutati, oli nende riikide ajalooline õigus Poola maadele. Seda ettekäänet kasutas eriti Preisimaa; selle minister [[Ewald Friedrich von Hertzberg]] üllitas teose, kus põhjendas Preisimaa õigusi [[Suur-Poola]]le lähtuvalt selle õigustest [[Neumark]]ile. Teised riigid põhjendasid oma teguviisi Poola raadade tegutsemisvõimetusega ja poola [[šlahta]] omavoliga.<ref>Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 142–148.</ref>
Jagamise ametlikuks ettekäändeks kujunes Bari konföderatsiooni pooldajate katse 3. novembril 1771 röövida kuningas Poniatowski.<ref>Władysław Konopczyński, Dzieje Polski nowożytnej, Warszawa 1986, kd.II, lk. 632.</ref> Ka tuletasid nad õiguse Poola territooriumidele sellest, et purustasid sõjaliselt Bari konföderatsiooni, millest tulenevalt oli neil õigus teatavale kompensatsioonile.<ref
==Jagamise algus==
| |||