Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
51. rida:
Pärast seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas [[Stanisław August Poniatowski]] ja [[Seim (Poola)|Seim]] nende tegevuse heaks kiidaks. Kuningas pöördus abipalvega [[Lääne-Euroopa]] rahvaste poole ja viivitas Seimi kokkukutsumisega.<ref name="seitseteist" />. Ennekõike pöörduti [[Prantsusmaa]], [[Taani]] ja Austria poole, kuna need riigid olid Poola ja Preisimaa vahelise [[Oliwa rahu]] (ja varasema [[Brombergi rahu]]) garandid.<ref>Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 146.</ref> Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega – selle vastu tõsteti vaid üksikud hääled. Üks jagamise vastu protesteerijaid oli [[Edmund Burke]].<ref name="Britannica" /> Ka [[Voltaire]] nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.<ref name="Elo7J" />
Kuna abi ei olnud saabumas ja [[Varssavi]]s olid kõigi kolme riigi okupatsiooniväed, tagamaks vajaduse korral kasvõi relva jõul seadusandliku kogu kokkukutsumise, siis puudusid neile alistumisele igasugused alternatiivid. Venelased asusid eesotsas oma suursaadiku [[Otto Magnus von Stackelberg (1736–1800)|Otto von Stackelbergiga]] sellele sammule vastu seisvaid saadikuid ähvardama. Otto von Stackelberg teatas, et keeldumise korral hävitavad nad kogu Varssavi. Lisaks ähvardati saadikuid hukkamiste ja nende vara konfiskeerimisega või lubati, et keeldumise korral okupeerivad need kolm riiki veelgi suuremaid maa-alasid.<ref name="r5hiC" /> Vastavalt [[Edward Henry Lewinski Corwin]]ile arreteerisid venelased koguni mõned saadikud ja küüditasid need Siberisse.<ref name="seitseteist" /> Lisaks jagas ta seimi saadikutele 6000 tukati ulatuses altkäemaksu.<ref>Tadeusz Korzon, Wewnętrzne dzieje Polski za Stanisława Augusta, 1897, Kd. III, lk. 61–62.</ref> Stackelberg esindas sel perioodil lisaks Venemaale veel ühtlasi ka Preisimaad ja Austriat.<ref>Emanuel Rostworowski, Jerzy Michalski, O dwóch niezwykłych artykułach Jerzego Łojka, w: Przegląd Historyczny 66/4, 1975, lk. 699
Kohalikud maanõukogud keeldusid Seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel [[Michał Hieronim Radziwiłł]]il ning [[Adam Poniński]]l saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.<ref name="CYjI9" /> Selleks, et [[Liberum veto]] printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi [[konföderatiivne seim|konföderatiivseks seimiks]], kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protesteerijate seas olid [[Tadeusz Rejtan]], [[Samuel Korsak]] ja [[Stanisław Bohuszewicz]]), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide [[Andrzej Młodziejowski]], [[Ignacy Jakub Massalski]] ja [[Antoni Kazimierz Ostrowski]] (viimane neist oli toona Poola [[priimus]]) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. [[18. september|18. septembril]] [[1773]] kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.<ref name="seitseteist" />
| |||