Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
47. rida:
Kohalikud maanõukogud keeldusid Seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel [[Michał Hieronim Radziwiłł]]il ning [[Adam Poniński]]l saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.<ref name="CYjI9" /> Selleks, et [[Liberum veto]] printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi [[konföderatiivne seim|konföderatiivseks seimiks]], kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protesteerijate seas olid [[Tadeusz Rejtan]], [[Samuel Korsak]] ja [[Stanisław Bohuszewicz]]), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide [[Andrzej Młodziejowski]], [[Ignacy Jakub Massalski]] ja [[Antoni Kazimierz Ostrowski]] (viimane neist oli toona Poola [[priimus]]) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. [[18. september|18. septembril]] [[1773]] kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.<ref name="seitseteist" />
Nõrgenenud Poola alustas reforme, millele Venemaa reageeris [[Targowica konföderatsioon]]i moodustamisega ja invasiooniga. Kuna Poola ja Preisimaa vahel oli varem sõlmitud liiduleping, millest viimane kinni ei pidanud, nõudis Presimaa valitseja [[Friedrich Wilhelm II]] endale kompensatsiooniks osa Poola aladest, mis tõi aastal 1793 kaasa [[Teine Poola jagamine|teise Poola jagamise]]. Poolakate protestid ja nende kulminatsioon [[Kościuszko ülestõus]]us viisid aastal 1795 [[Kolmas Poola jagamine|kolmanda Poola jagamiseni]].
==Viited==
| |||