Jean Dubuffet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
14. rida:
=== Esimene periood ===
Esimene periood oli vägagi mitmekesine ja viljakas. Teosed mõjuvad jõhkralt ja samal ajal satiiriliselt, meenutades vulgaarseid graffiteid. Enamasti on tema maalidel kujutatav figuur või nägu, seega ei saa rääkida täielikust abstraktsionismist, kuigi üldiselt liigitatakse teda informalistide hulka. Figuurid on üllatavalt, kohati isegi šokeerivalt ja vaimukalt moonutatud, kohmaka lapsiku vormiga. Teostes on tunda nii juhuse kui ka läbimõeldu kohalolu, kõrvuti eksisteerivad meisterlikkus ja amatöörilikkus. Teemade kujutamise puhul on näha äärmiselt keerulist oskust unustada kunstikoolis õpitu ja dogmaatiliselt heaks kiidetud esteetilised konventsioonid. Ent kunstniku oskuslikkust ja erudeeritust näitavad kasvõi tehnilised pooled, tekstuurid on loodud äärmise teadlikkusega. Ta kasutab nii õlivärve, kui erinevaid tööstuslikke vahendeid ning igasugust juhuslikku, odavat sodi ja pudi-padi. Õlivärviga maalides harrastas pastoosset maalimisviisi (nn ''impasto'' – värvide kantakse maalipinnale paksu kihina, see pigistatakse kas otse tuubist või kantakse sinna spaatli, pintslivarrega), paksu värvikihi sisse kraapis primitiivseid vulgaarseid nägusid ja figuure, lisas juurde ebatraditsioonilisi materjale nagu liiv, lehed, muld, liim, klinker. Nõnda tekkis maalipinnale reaalne tekstuur ja ruum – nõnda mängis Dubuffet maalikunsti kahedimensioonilisuse paradoksiga. Paradoksaalset huumorit leidub tema loomingus mujalgi.
Ta avastas enda jaoks ka kollaaži võlud ja võimalused, kleepides pilte kokku näiteks liblikatiibadest või luues kollaaže (ise eelistas ta neid töid nimetada assamblaažideks) enda trükitud litograafiliste lehtede ja muude materjalidega. Dubuffet teosed selle kahekümne aasta jooksul kujutavad inimeste portreesid, akte, loomi. Tuntumad on näiteks „Habemike“, „Linna ja maa nukkude“, „Pariisi tsirkuse“ seeriad, „Naiste kehad“, „Lehmad“, „Alateadvuse maastikud“, „Filosoofia kivid“, „Maapinna pidustused“. Ta tegi ka suurel hulgal abstraktseid pinna tekstuurile, materjaliefektidele ja assotsiatsioonile toetuvaid töid, näiteks seeriad „Tekstuurid“, „Materjalid“. (Danchin, L. (1989''). Jean Dubuffet''.)
Värvid on samaaegselt looduslähedased, nüansirikkad, kohati porised ja räpakad, meenutavad puukoort, kiviklibu või muud säärast otse loodusest. Selline värvivalik on tõenäoliselt mõjutus veidi varem harrastatud kuivatatud taimede lõuendile kleepimisest ja kahtlemata toetab tema loomulike tungide ja allasurutud tundmuste oluliseks pidamist. Ta justkui kisub kahepalgelise maailma mingitud ja ilustatud maski eest ja näitab selle brutaalset, ent ausamat poolt. Seda tehes ei kritiseeri ta seda mullast, kõdunevat, (enese)pettusest ja valelikku elu, mida inimene kiivalt eitada ja varjata püüab, vaid ironiseerib sõbralikult, tögades inimest siivutumapoolse huumoriga. Inetuse esteetika muundub Dubuffet loomingus köitvaks uue proosalise elu jaatuseks, need on leppivad ja seda leppimist manifesteerivad illustratsioonid Freudi teooriatele ja Jungi kollektiivsele alateadvusele või ehk üldisemalt 20. sajandil muutunud maailmatõlgendamise illustratsioonid.
=== Teine periood ===
See 12 aastat kestnud periood, mida nimetatakse ''Hourloupe''’ iks on üldiselt kõige tuntum ja eristatavam. Dubuffet teoste vormiline pool muutub mõnes aspektis varasemaga lausa vastandlikuks – räpakad looduslähedased värvid asenduvad segamata puhaste punase, sinise, valge ja mustaga; varasem tekstuuri rõhutamine ja sellega mängimine kaob ning maalipind muutub filigraanselt siledaks. Kui varem eelistas Dubuffet värvidest guašši, litograafia- ja õlivärve, siis sel perioodil kasutab ta vinüülvärve, markereid ja pastakaid. Tema teosed muutuvad abstraktseteks dekoratiivseteks ornamentideks, kus must värv on kontuuriks tihedalt paiknevatele juhuslikele kujunditele, mis on täidetud või triibutatud punase, sinise või valge värviga. Teosed on nagu omaette metafüüsiline maailm, kus kujundid moodustavad mingi salakirja, märkide süsteemi, mis näib hullumeelse pusle või senitundmatu hieroglüüfkirjana. Dubuffet paneb vaataja silma rahutult mööda maalipindu seiklema, kus vahepeal võib kohata figuure, nägusid ja juhuslikena näivaid objekte nagu käärid, kraan, pudel, kellad. L. Danchin kirjutas Dubuffet monograafias, et tegemist on nagu mentaalse puslega, kus ambivalentsed kujundid moodustavad omaette universumi. Ka D. Piper iseloomustab Dubuffet’ d tabavalt: „Nendel mõnikord hiigelsuurtel lõuenditel muutub põimunud lainete hüübinud vingerdamine lähemal vaatlusel väikeste pööraste tootemolendite lõputuks tantsuks“ (Piper, D., & Rawson, P. S. (2006). ''„Kunstiajalugu“.''). Teosed nagu „Kellade rong“, „Paat“, „Mälu kett“ ja „Klaas vett“ ripuvad paljudes maailma moodsa kunsti muuseumides.
| |||