Erinevus lehekülje "Eesti arhitektuur" redaktsioonide vahel

Lisatud 1773 baiti ,  1 aasta eest
Funktsionalistlikke koolimaju ehitati 1930ndatel palju: [[Elfriede Lenderi Eragümnaasium|Lenderi gümnaasium]] (Kreutzwaldi tn 25, Tallinn, arh [[Herbert Johanson|H. Johanson]], 1933–35), Prantsuse lütseum (Hariduse tn 3, Tallinn, arh [[Herbert Johanson|H. Johanson]], 1935–37), [[Jakob Westholmi Gümnaasium|Westholmi gümnaasium]] (Kevade tn 8, Tallinn, arh [[Herbert Johanson|H. Johanson]] ja [[Arthur Jürvetson|A. Jürvetson]]), Tehnikum Tallinnas (Pärnu mnt 57, 1938–40, arh [[Alar Kotli|A. Kotli]]), Riiklik Kolledž (Narva mnt 25, arh [[Alar Kotli|A. Kotli]]) ning esimene paefunktsionalistlik maja oli Lasnamäe algkool (Majaka tn 2, Tallinn, arh [[Herbert Johanson|H. Johanson]], 1932–36).
 
Eesti president [[Konstantin Päts]] hoidus oma poliitilise karjääri jooksul moodsa arhitektuuri soosimisest<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=[[Pekka Erelt]]|URL=http://ekspress.delfi.ee/ajalugu/hitler-ahvardas-taevast-rohelisena-maalivad-kunstnikud-steriliseerida?id=78969170|Pealkiri=Hitler ähvardas taevast rohelisena maalivad kunstnikud steriliseerida|Väljaanne=[[Eesti Ekspress]]|Väljaandja=[[Ekspress Meedia AS]]|Aeg=[[26. juuli]] 2017|Kasutatud=|Arhiivimisurl=https://web.archive.org/web/20170726002350/http://ekspress.delfi.ee/ajalugu/hitler-ahvardas-taevast-rohelisena-maalivad-kunstnikud-steriliseerida?id=78969170}}</ref> Seega hakati hoonete esindulikkusele suurt rõhku pöörama just [[Konstantin Päts]]<nowiki/>i ajal, tuginedes üldisematele arhitektuuri traditsioonidele. Sellise suuna kirjeldamiseks on arhitektuuriajaloolane [[Mart Kalm]] võtnud kasutusele termini "[[esindustraditsionalism]]", mis 1930ndate teisel poolel Eestis levis [[esindustraditsionalism]].
 
 
1950ndatel hakkasid silma ka [[Tallinna Tehnikaülikool|Tallinna Polütehnilise Instituudi]] lõpetanud noored arhitektid. Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 1970ndateni.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 234</ref> [[Eesti Kunstiakadeemia|ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis]] avati 1951. aastal arhitektuurieriala. Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 237</ref>
 
Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid [[Pärnu|Pärnus]] (Pärnu oblast). [[Tartu]] kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks hoonestamata.<ref>{{Netiviide|Autor=Piret Lindpere|URL=http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Sotsialismiperiood/|Pealkiri=Sotsialismiperiood|Väljaanne=|Aeg=9.10.2009|Kasutatud=3.05.2018}}</ref> Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] kavandas koos arhitektide [[Harald Arman|H. Arman]]<nowiki/>i ja [[August Volberg|A. Volberg]]<nowiki/>iga Eesti NSV paviljoni Moskvasse [[Rahvamajanduse Saavutuste Näitus|Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele]] (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid [[Maimu Plees|M. Plees]], [[B. Tomberg]] ja [[M. Oselein-Laul]]. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] koos [[August Volberg|A. Volberg]]<nowiki/>iga kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt [[M. Laul]]. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel, 1954. aastal endise kino "Grand Marina" varemetele ehitatud, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille autoriks oli [[A. Kuznetsov]]. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga [[Sillamäe]], kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega.
 
Elamu ehitamine kui eraomandi soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades pikaajalise laenu. Hruštšovi-aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.
* Tallinna hotell "Viru" (1964–72) [[Henno Sepmann|H. Sepmann]], [[Mart Port|M. Port]]
* Tallinna hotell "Olümpia" (1974–80) [[Toivo Kallas|T. Kallas]], [[R. Kersten]]
* Tallinna Linnahall (1975–-801975–80) [[Raine Karp|R. Karp]], [[R. Altmäe]]
 
==== Uus Eesti aeg ====
90ndate arhitektuuri mõjutas mõistagi poliitiline pööre režiimis, Eesti taasiseseisvumine ning pilkude suunamine kapitalistlikku lääne poole. Nagu kirjutab aritektuuriteadlane [[Triin Ojari]], siis 90ndate arhitektuur seostub pigem ""fassaadimeistrit" vajava, sovjetlikust keskkonnast kiirkorras "eurotasemel" ruumi üleskloppiva tellija kui eriala laiemas keskkonnakujundusliku potensiaali mõistmisega."<ref>{{Raamatuviide|autor=Triin Ojari, (eds.): Sirje Helme ja Johannes Saar.|pealkiri=Ülbed üheksakümnendad : probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis.|aasta=2001|koht=Tallinn|kirjastus=Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus|lehekülg=268}}</ref> Seda kinnitab ka Mart Kalm: "1920.–30. aastatel suure tööga vaevaliselt läbisurutud professionaalsus ehitusküsimustes oli püsinud tänu survesüsteemile kogu Nõukogude aja, kuid 1980. aastate lõpust alates vohab taas diletantlik iseehitamine."<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 437</ref>
 
90ndaid iseloomustab keerukas tellija ja arhitekti suhe, valdavaks oli ühiskonna leide suhtumine arhitektuuripoliitika vastu, kasutusele võetud digitaalsed projekteerimisvahendid, Arhitektide Liit kaotas riigilt toetuse saamise ning arhitektidel tuli omal käel hakkama saada. Asutati Eesti Arhitektuurimuuseum 1991. aastal. Kui majandus hakkas vaikselt tõusma, siis kasvas ka resaureerimistegevus, keldrite ja katuste väljaehitamine (loodi palju keldripoode) ning vahetati aknaid välja. 1990ndate teist poolt iseoloomustab ka "särav äriaritektuur".<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 453</ref>
 
* Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone Toompeal, Tallinnas, arhitektuuribüroo [[Kalle Rõõmus]] (2000)
* Tallinna Linnateater, arh [[Kalle Rõõmus]] (1999)n
* Linnamäe koolimaja Läänemaal, arh [[Tiit Trummal|T. Trummal]] (1999)
* Hansapanga peahoone Tallinnas, ar [[Vilen Künnapu|V. Künnapu]], [[Ain Padrik|A. Padrik]] (1995)
* Optiva Pank Pärnus, arh [[Jüri Okas|J. Okas]], [[Marin Lõoke|M. Lõoke]] (1999)
* Nissani keskus Lasnamäel, Tallinnas, arh [[Andres Siim|A. Siim]], [[Hanno Kreis|H. Kreis]] (1994)
* EVEA panga hoone Tallinnas Liivallaia tn, V[[Vilen Künnapu|. Künnapu]] (1994–98)
* Galeriikohvik Tallinnas, arh [[Peep Jänes|P. Jänes]] (1995)
* Tornimäe maja Tallinnas, arh [[Madis Eek|M. Eek]] (1997)
40

muudatust