Reheahi: erinevus redaktsioonide vahel

Reheahi ehk [[kerisahi]] paiknes algselt üheruumilises suitsutoas, mis on oma arenguloos jõudnud kolme ruumini: [[rehetuba]], [[rehealune]] ja [[kamber]]. Reheahi paiknes alati rehetoas, mis oli väga pikka aega ainus köetav ruum [[hoone]]s. Eesti piirialadel on levinud naaberrahvaste mõjutustega [[Setud|setude]], [[Rannarootslased|rannarootslaste]] ja [[rannaelamu]]d ja neis olevad kerisahjud on samuti piirkonniti äratuntavate erinevustega. [[Kesk-Eesti]]s ja [[Lääne-Eesti]]s on levinud klassikalised kerisahjud, [[Lõuna-Eesti]]s, [[Saaremaa]]l ja [[Muhu|Muhus]] umbahjud ning Loode- ja [[Põhja-Eesti]]s turvapostiga ehk puidust tugiraamiga reheahjud. Umbahjud võisid olla nii lõõridega kui ka lõõrideta, samuti ka [[keris]]ega või ilma<ref name=":0" />.

Reheahju eelkäija on lahtistest kividest laotud [[kolle]], mille loomisaeg ulatub [[rauaaeg]]a. Reheahju kujunemine toimus [[pronksiaeg|pronksiajal]], kui toitu hakati valmistama lahtisel tuleasemel ehk [[lee]]l ning tänaseni on väga paljud säilinud reheahjud koos lahtise tuleaseme ehk leega. [[Korsten|Korstnaid]] hakati ehitama alles 19. sajandil. Samal ajajärgul hakati reheahjude ehitamiseks kasutama ka põletatud [[tellis]]eid, algselt küll kolde ehituseks, kuid hiljem ka välismüüritise ladumiseks. Algsed reheahjud laoti sideaineta, meenutades pigem kivikuhilat ja need olid tehtud kättesaadavatest materjalidest – [[raudkivi]]st või [[paekivi]]st. Külgmüüritis laoti sageli läbi hoone seina ja need tehti tagaseinas ning kambri poolsel küljel kõrgemad. Kolde põhi laoti paekivist või tehti [[savi]]st. Põrandast kõrgemal oleva põhja ja koldega reheahjusid ehitati ainult Kagu-Eestis, mujal oli kolde põhi toa põrandaga samal tasapinnal. Ahjulagi laoti poolviltustest piklikest kividest. 19. sajandil hakati reheahjude [[Kolle|koldeid]] kinni ehitama [[Võlv|võlvkaartega]] ja nende arv sõltus ahju suurusest, sageli kaks kuni kolm [[võlv]]i. [[Võlv|Võlvkaartele]] laoti hoolikalt valitud raudkividest kivikuhil, mille alumised kivid, mis olid võlvide vahel, pidid olema piklikud ja toetama teisi kive. Neid kive nimetati ''tulepaan''<nowiki>'</nowiki>ideks. Siit tuleb välja ka umbahju erinevus kerisega reheahjust – umbahjudel salvestav keris puudus ning keriseid hakati umbahjudele ehitama alates 19. sajandist. Kerised püsisid lahtistena väga pikka aega ja neid hakati kinni ehitama alates 18. sajandist. Selleks kasutati kas suuremaid paeplaate või pikliku kujuga raudkive. Loode- ja Põhja-Eestis ehitati reheahjud hiljem kinni, kuna neis piirkondades kasutati rehetoa ahjusid ka [[saun]]ana. Suits väljus reheahjust koldeava või ahju esiküljes olevate avade kaudu ning mõningatel juhtudel kasutati nende avade (võis olla mitu ava) sulgemiseks kivi (sai reguleerida tõmmet). Ahju ees olevate külgmüüride pikendamisega tekitati lee ehk poollahtine tulease ahju koldeava ette. Kummi ehitamine koldeava kohale võimaldas suitsu tõhusamalt korstnasse juhtida ja lee asendumisel [[pliit|pliidiga]] suunati ka pliidi suits läbi kummi korstnasse. 19. sajand tõi kaasa rohkelt muudatusi, sest siis hakati lee asemel pliite ehitama, algselt keedupajaga ja hiljem ka keeduplaadiga. [[Kamber|Kambrite]] kütmiseks hakati ehitama pliidiga köetavaid [[soemüür]]e, hakati kasutama [[siiber (ahi)|siibreid]] ja seoses [[raudtee]] levimisega kasutati koldevõlvide asemel [[relss]]e<ref>Ladva, A. (2014). Reheahjude soojustehniline analüüs. Magistritöö- Eesti Maaülikool</ref>.